Ceri Blair

Edeneb.

2010-09-06T01:37:00.001-07:00

Raamat peaks oktoobrikuus trükki minema. Enne seda soovib boss selle ka ise kiiresti läbi lugeda, et 100% selle õnnestumises kindel olla. Võib-olla loeb ka keegi kolmas selle veelkord läbi. Põnevust igatahes jätkub.

Seega peaks esitlus toimuma millalgil novembrikuus. Ilus kuupäev oleks 17.11. nii selle pärast, et see on kolmapäev, kui ka minu sünnipäev ja kuulake nüüd uudist: Ma tulen selleks ajaks võib-olla Eestisse.

Esitluse järgmine kuupäev?

2010-08-25T05:26:00.000-07:00

Olen kaotanud oma optimistlikuma poole raamatu kirjastamise suhtes. Ehk on asi muidugi lihtsalt minu mitte piisavas peale käimises, v6i lihtsalt selles, et mind ei ole füüsiliselt Eestis kohal, et jälgida kirjastamise protsessi.

Kui algselt pidi esitlus toimuma enne minu äras6itu 18. augustil 2010, siis nüüdseks on see üritus lükatud edasi novembri peale, täpsemalt vist 17. november. Optimistlikult peaks vast ka mina kohal olema, kuid ainult virtuaalselt läbi Skype'i.

Seega kui kellelgi on uudiseid minu raamatu ilmumise kohta - ära häbene, jaga seda ka minuga!!

Update.

2010-07-17T04:58:00.001-07:00

Asi läheb käima.

Eile alustasime poistega raamatut tutvustava treileri filmimisega. Minu munemise ja põdemise tõttu läks kaduma muidugi mitu head tundi (mitte nii dramaatiliselt tegelikult), kuid selle eest saime päris palju blooperite materjali. Seega tuleks pigem oodata "The making of", kui päris treilerit, vähemalt minul oli piinlik ühte kaadrit teha. See selleks, eks näis mis kokku tuleb.

Praeguste andmete kohaselt peaks raamatuesitlus toimuma 18. augustil kell 18.00 Solarise Apollos, kus esitletakse ka Teadmiste Raudvara raamatuid ühes "Sind otsides". See on aga lihtsalt spekulatsioon, ei midagi kindlat. Irooniliselt üks päev enne minu ärasõitu.

Kui aga kõik läheks nii nagu olen alati unistanud, siis tuleks minult lähima paari aasta jooksul veel 4 raamatut välja, aga ma räägin - seda ainult juhul, kui "Sind otsides" läbi lööb ja kui Lars üldse tahab ülejäänud kahte teost kirjastada.

"Sind otsides" on plaanis tegelikult triloogiana. Lisaks sellele plaanin välja anda ka oma vahetusaasta blogi - "Sülita üle õla" ja ei maksa unustada ka raamatut minu praegustest tegemistest, mille täpsemast sisust ma siiski veel ei räägi. Usun aga, et sellest tekiks väike skandaal. Kui mitte Eestis, siis kindlasti minu perekonnas... ma ei ole veel kindel, kas see viimane raamat ka hea mõte on... kuid ma usun, et see on vajalik.

"Sind otsides", 2. PEATÜKK, 4/4

2010-05-01T10:27:00.000-07:00

Nad tulid meile lähemale, küllap soovist juua võtta. Carl vestles parajasti Roberti ja Lilyga ning ma keskendusin edasi härra Thompsonile ja Deanile.

„Mul on nii kahju, et ma kunagi sulle külla ei tulnud. Samas, ma ei tea ju kus sa eladki,“ naeris härra Thompson.

„Parem vist on kui sa ei tea. Sa ju mäletad, mis eelmisel korral juhtus.“ Tema hääl tundus üha sarnanev ühele häälele, mida ma hiljaaegu tundma õppisin.

„Ma aga ei usu, et sa siia nüüd ainult minu pärast tulid,“ naeris härra Thompson, „mis sul seekord plaanis on?“

Ta saatis hetkeks pilgu üle saali ning vaatas ka selja taha, ma keerasin kiiresti eemale. Paraku aga liiga hilja ning me pilgud kohtusid. Ma tundsin kuidas mu põsed õhetama lõid ning ma ootasin paar sekundit, et pea tagasi keerata. Ta vaatas ikka veel minu poole ning ma ei saanud enam teeselda, et ma pealt ei kuulanud.

„Aah! Elve!“ ütles härra Thompson rahulolevalt kui märkas mind tema poole vaatamas, „Dean, saa tuttavaks eelmise aasta ühe silmapaistvaima lõpetajaga, Elve Moth-Calbon. Ja see on minu ammune sõber Dean Fuller.“

„Ma eelistaksin pigem nime Isla,“ ütlesin ma vaikselt, õnneks oli tuli saalis võrdlemisi hämar ja punetust mu põskedel ei olnud loodetavasti nii palju näha.

„Meeldiv tutvuda,“ ütles Dean ja ulatas mulle tervituseks oma käe, ma võtsin selle vastu. Ta surus minu kätt õrnalt oma pihus, see oli soe ja pehme. Tegelikult lausa kuum. Ma ei saanud salata, et ma tema vastu midagi tundsin. Samas kes ei tunneks tema vastu mitte midagi, ta oli äärmiselt võluva välimusega mees ja kuigi me olime täiesti tundmatud teineteisele, oleks ma teda nagu juba aastaid tundnud. Lihtsalt see tõmme, mis mul tema vastu oli tundus nii kõikehaarav ja ma ei suutnud millestki muust mõelda.

„Elve,“ ma saatsin härra Thompsonile selle peale tõsise pilgu, „Isla läheb sellest sügisest Inglismaale Bristoli Ülikooli.“ Ta ütles seda väga uhkel toonil.

„Bristol?“ küsis ta imestusega. Ta hääl tundus nii tuttav.

„Jah, kas pole mitte tore! Pole ju ka ime, et ta nii kaugele läheb, ta oli üks parimatest!“ härra Thompson saatis mulle suure naeratuse. Dean paistis segaduses olevat.

„Ma arvaks ikka, et üks parimatest lõpetajatest läheb ikka Oxfordi või Cambridge'i. Mitte Bristolisse. Miks sa selle valisid?“

„Dean teab väga palju välismaal õppimisest, ta on pool oma elust välisriikides veetunud.“

„Ära üle pinguta,“ ütles Dean viisakalt, „minu arust ei ole Bristol just kõige parem kool võrreldes sellega, milleks sa Sami jutu põhjal võimeline oleksid.“

„Muidugi oleks tore olnud Oxfordi minna, see oleks vist igaühe unistus, aga Bristol pakkus mulle täisstipendiumi.“ Ma ei tahtnud täiesti võõrale rääkida oma rahamuredest, öeldes, et mul ei jätkunud Oxfordi minekuks lihtsalt raha ning korraga välgatas miski minu peas. Mulle jõudis kohale, kus ma seda häält varem kuulnud olen. Kuidas mulle see ometi varem meelde ei tulnud? Telefon – ta helistas mulle, mitmeid kordi. Mu põsed hakkasid taaskord õhetama.

„Isla, lähme tantsima?“ Carli hääl kostus kuidagi nii kaugelt. Ma olin klammerdunud oma mõttemaailma ning ta haaras õrnalt mu käest. Dean vaatas mulle küsivalt silma.

Ma tundsin esimest korda elus midagi sellist. Mul oli tohutu tahtmine jääda edasi rääkima Deaniga, keda ma vaevu tundsingi. Temas lihtsalt oli midagi nii ligitõmbavat ja uut. Ma ei osanud enam valida, kuni ma kõhklema hakkasin – Carlis.

„Mitte nüüd, Carl, kutsu Kelly,“ ma silmasin Kellyt teiselpool lauda tüdrukutega vestlemas, „ma ei tahaks, et ta minust jälle uusi laimujutte välja mõtleks.“

„Olgu, aga pärast?“ küsis ta suure naeratusega. Ma noogutasin talle nii südamlikult kui suutsin ning ta lahkus minu kõrvalt. Ma vaatasin talle veel mõne hetke järele ning ma ei tea, miks ma temas kahtlema hakkasin, aga miks ma talle korraga nii palju meeldin?

Ma ei tahtnud Deani kõrvalt lahkuda. Temas oli midagi salapärast, mis mind tema poole tõmbas ning ma vaatasin talle taaskord sügavalt silma. Ma imestasin, kuidas me nii kaua lihtsalt vaikuses olla suutsime, aga ometi nii mugavalt tundsime. Vähemalt mina tundsin.

„Dean, ma pean inimestega suhtlema, tule pärast minu poolt läbi,“ ütles härra Thompson ja patsutas Deani õlga, „mäletad ikka kus ma elan?“

„Muidugi,“ ütles ta tõsiselt, „tegelikult ma peaksin ka korraks minema. Vabandust!“

Minu suureks üllatuseks oli ta minu vaateväljast kadunud enne, kui härra Thompson jõudis ühe sammugi astuda. See oli tore, väga tore! Mu elu tundus nagu üks suur iroonia. Ma vaatasin Carli, kes nüüd tantsupõrandal Kellyga tantsis, laul oli küllaltki aeglane ja mul hakkas kõhus keerama. Ma võtsin esimese lonksu oma joogist, mis kogu selle aja mul käes oli olnud ning vaatasin tühja pilguga üle saali.

Lily ja Robert jutustasid endiste klassikaaslastega ning teades Lilyt, kiitles ta kindlasti oma stipendiumist ilukooli. Ta tahtis alati teistest parem olla, kuid omavahel ei võistelnud me kunagi. Me aitasime teineteist, me täiendasime üksteist, ta oli osa minu hingest.

Ma vaatasin tema rõõmsat nägu ja ei kujutanud ette ülikooliaastaid ilma temata. Ma ei ole kunagi kaugsuhete püsivusse uskunud. Isegi kui see oli vaid parimate sõprade, mitte armastajate, vahel. Midagi muutub ikka ja inimesed kasvavad lahku. Seega ma ei uskunud, et me pärast ülikooli lõppu veel teineteist äragi tunneme. Ma sain seda ainult loota.

Ta nägi mu pilku üle saali, naeratas ning viipas seejärel käega, et ma nendega ühineksin. Ma mõtlesin hetkeks ja otsustasin tema juurde minna.

„Tantsime?“ küsis hääl minu selja tagant ja haaras mul õrnalt randmest. Ma pöördusin ja nägin Deani kogu pikkuses enda ees seismas. Ma ei noogutanud, ei andnud mingitki märki nõusolekust, kui ta mu juba tantsupõrandale viis.

„See on mu üks lemmiklugusid,“ ütlesin ma vaikselt kui muusika mängima hakkas. Ma tahtsin asetada oma vasaku käe tema õlale, aga see oli liiga kõrgel ja hoidsin kinni hoopis tema käsivarrest. See oli nii tugev ja lihaseline. Oma parema käe panin ma tema vasakusse kätte, mida ta kindlalt hoidis. Ta tõmbas mu tugevalt enda vastu, et meie vahel ei olnud õhkugi.

„Las ma arvan – Naked as we came?“

Ma noogutasin ja lasin laulu tasastel sõnadel end liigutada. Ma ei osanud tegelikult väga hästi tantsida ja ma usun, et astusin Deani jalgadele rohkem kui tohtinuks, aga ta ei öelnud sõnagi vaid naeratas mulle.

„Sa helistasid mulle,“ ütlesin ma vaikusele vahele segades.

„Kuidas sa seda mäletad?“ küsis ta ehmatusega.

"Sind otsides", 2. PEATÜKK, 3/4

2010-05-01T10:24:00.000-07:00

„On sinuga kõik korras? Ma sõidutan sind äkki koju?“ pakkus Carl ning ma pöörasin hetkega pilgu tema poole.

„Mida?“ küsisin ma hajameelselt ning tundsin kuidas valu mu rinnus korraga lõppes.

„Sõidutan sind koju? Väljas on torm, ma ei tea kui kaua sa bussi peaksid ootama.“

Ma vaatasin tagasi kohvikuleti poole, Kelly seisis liikumatult võõra mehe kõrval, kes parajasti telefoniga rääkis.

„Äkki sa peaksid Kelly eest hoolt kandma,“ pakkusin ma ja vaatasin paluvalt Lilyt.

„Ma arvan ka. Ma usun, et Robert saab meid mõlemaid ära viia,“ Lily pööras pilgu Robertile ja andis talle põsemusi, „saad ju?“

„Jah, aga keegi peab Isla siis sülle võtma,“ ütles ta naeratusega. Ma arvutasin kiiresti peas: Robert, Lily, Bo, Samantha, Julia ja mina. Ning nagu ma teadsin, siis oli Roberti autos kuus kohta. See oli lihtsalt väike fakt, mida Lily mulle oli maininud. Ma vaatasin Viccyt ja ei suutnud uskuda, et Robert oleks tahtnud teda koju viia. Pealegi oli Viccyl alati isa väga aldis talle järgi tulema.

„Kes siis veel tuleb?“ küsis Samantha. Näis, et ka tema ei teadnud kellest jutt käis. Enne seda oli ta pidevas vestluses Bo ja Juliaga.

Ma ei saanud enam Roberti häälele keskenduda, kui selle võõra mehe hääl taas nii valjult kõlama hakkas. Ma keerasin ennast tema poole ja nägin kuidas ta vasak käsi rusikasse tõmbus. Kelly jälgis teda paari sammu kauguselt ning märkas, et ka mina teda jälgin. Ma ei saanud enam teeselda ning otsustasin kõvera naeratuse kasuks. Mul oleks ka endal sellest külmavärinad tekkinud. Võõras mees vestles ikka veel telefoniga ning Kelly hakkas meie suunas liikuma.

„Said maha rahunetud?“ küsis Carl, kui Kelly tema selja taga seisis ja käed omastavalt üle tema õlgade viskas.

„Ma tahtsin sulle öelda, et ma pean varsti kodus olema. Hakkame minema.“ Ta hääl kõlas nagu Carli tulevase abikaasa oma – võimukas ja kõikenõudev. Ma nägin vaimusilmas milliseks kujuneks nende tulevane ühine elu. Ma ei kadestanud seda karvavõrdki. Küll aga kadestasin ma, et ta Carliga koos koju sõitis.

„Oled sa kindel, et saad ilusti koju?“ küsis ta minult püsti tõustes.

„Jah, täiesti,“ unustades eelneva vestluse Robertiga täielikult ning ma ei saanudki teada kes meiega koduteel ühineb. Carl ja Kelly suundusid mõlemad kohvikust välja ja ma märkasin kuidas too võõras mees Kellyle järele vaatas. See oli ikka hämmastav, mis mulje ta meestele alati jättis. Ja see võõras ei olnud mingi erand.

„Me peaksime ka äkki minema hakkama,“ ütles Robert püsti tõustes ning vaatas Viccyt, „anna andeks, et ma sind kaasa ei saa võtta, aga...“

„Mu isa tuleb mulle kohe nagunii järgi,“ Viccy saatis talle kiire naeratuse ning tõusis püsti, „ma hakkan minema. Homme näeme!“ Ta lahkus meie seltskonnast rõõmsal näol, ma ei saanud kunagi aru miks ta üldse meiega koos tahtis olla. Ta teadis sisimas väga hästi, mida me tema vastu tundsime. Ma võisin vahel ikka tõeline nõid olla, hea vähemalt, et ta mu mõtteid ei oska lugeda. Samal hetkel lahkus ka võõras kohvikust.

Nagu ma poolel teel koju teada sain, pidi Robert bussipeatusest ühe sõbra auto peale võtma, kuid too oli helistanud ja plaanid katkestanud. Seega jäi minu tagumik kindlalt polsterdatud tooli külge.

Kogu tee ei saanud ma poolt sõnagi suust välja. Selle asemel rääkisid kõik teised autos istujatest oma plaanidest pärast suve – kuhu ülikooli keegi läheb, kes hakkab vanemate firmas tööle ja kes läheb lihtsalt maailma avastama. Kogu vihmane ilm oli mu väga uniseks teinud ning mu tuju allapoole nulli viinud, seega hoidsin oma silmi kinni ja teesklesin, et ei kuule midagi.

„Isla,“ ütles Lily vaikselt mind ärkvele müksates, „me oleme su maja ees.“

„Mis kell on?“ oli minu automaatne küsimus.

„Kohe kaksteist,“ ma kuulsin kuidas autouks minu kõrval lahti läks, „aitame ta tuppa, Robert!“

„Ei, pole vaja,“ ütlesin ma uniselt, avasin kohmakalt oma turvavöö ja astusin autost välja, Lily seisis lahtise autoukse kõrval ja aitas mind.

„Sa näed välja nagu sa oleks joonud,“ ta naeris ning ma toetasin oma keha tema najale üritades vahepeal ise jalule saada.

Ma ärkasin järgmisel päeval täpselt kell kaks päeval kui onu raginaga minu tuppa sisse tormas. Ma keerasin oma unise näo tema poole, silmad ikka veel kinni, lootes, et ta läheb uuesti minema. Näis, et ta otsis midagi. Ma lasin kuuldavale oige, kuid ta ei teinud väljagi.

„Mida sa tahad?“ küsisin ma kareda häälega. Ma tundsin valu kurgus, mida eelneval õhtul veel seal ei olnud ning köhatasin. Sellest hakkas mu pea valutama, nagu keegi virutaks haamriga mulle iga kahe sekundi tagant vastu pead.

„Ma otsin sinu,“ ta avas minu kapiuksed, „peokingi.“

„Mul ei ole ühtegi,“ ma tõusin voodile istukile, mu hääl muutus iga hetkega üha karedamaks, „mis ajast sa naistekingi kannad?“

„Mis su häälega juhtus?“ Ta lõpetas hetkeks otsimise ja vaatas mulle silma.

„Mu häälega juhtus see, et ma läksin magama ja ärkasin üles ja siis see oli selline,“ vastasin ma sarkastiliselt. Ma ei tea miks, aga mu tuju oli halb. Onu pööras pilgu kõrvale ja sobras edasi minu kapis.

„Kus su kingad on?“

„Miks sul kingi vaja on? Ainsad kingad, mida ma oman on pärit aastast 1998, kui ma olin umbes 3-aastane.“

„Ei, sa kandsid eelmisel aastal tädi matustel ju neid musti kingi. Pärlitega,“ ta jätkas otsimist.

„Need ei olnud minu omadki. Ma laenasin need Lilylt.“

„Mul on täna kohting!“

„Ning sul on kontsi vaja?“

„Ei, Isla!“ ta naeris, „Mu kaaslane, Elena, oli eile oma mustadel kingadel kontsa murdnud ja ma ütlesin, et sul on üks paar.“

„Sa käid kohtamas?“ Seda oli mul kummaline kuulda, sest mu onunaine oli alles eelmisel aastal traagiliselt hukkunud ning mõte onu Davidist ja mõnest teisest naisest tundus lihtsalt kummaline. Rääkimata siis veel minu kingade laenamisest võhivõõrale.

„Ma ei tahtnud sulle sellest enne rääkida, kui asjad tõsised on.“

„Ja asi on siis tõsine?“

„Ma ei tea,“ ta naeratas kergelt punastades, „aga kui sul pole ühtegi paar kingi, millega sa siis lähed?“ Onu hakkas mu toast välja minema.

„Ma ei tea, küll ma midagi välja mõtlen.“

Tegelikult teadsin ma juba eile kleiti ostes mida ma jalga panen – tennised. Ma ei oska, ei ole kunagi osanudki kontsadel kõndida. Ainus asi mis mind eelmisel aastal matustel püsti hoidis oli mudane pinnas, kuhu kontsad sisse vajusid. See oli ühtlasi kohutavalt piinlik ja äärmiselt mugav. Ma vandusin endale, et ei kanna enam kunagi midagi, milles võiksin ümber kukkuda, välja arvatud rulluisud.

Mu mobiil hakkas helisema.

„Jah?“

„Lily siin, miks sa varem telefonile ei vastanud?“

„Ma ärkasin alles.“

„Mis su häälel viga on?“

„Vana uudis. Mis viga?“

„Ma tahtsin öelda, et su kleit on minu käes?“

„Mis kleit?“ oli minu esimene reaktsioon, „Ahso, kuidas see sinu kätte sai?“

„Me unustasime selle eile poodi. Ausõna sul vedas, et ma täna hommikul perega sinna sööma läksin ja Gertrud, see müüja selle mulle andis.“

„Vedas jah,“ ütlesin ma ükskõikselt. Ausõna, ma lootsin hetkeks isegi, et ma ei saagi ballile minna. Ühe öö jooksul saab palju muutuda, kui ma veel eile olin väga entusiastlik selle suhtes, siis täna hommikul – pärastlõunal – ei suutnud ma seda mõtet taludagi.

„Oled veel seal?“ küsis Lily, ma võpatasin ja tõusin voodist üles. Mu pea hakkas veel jubedamalt lõhkuma ning ma avasin oma lauasahtli aspiriini otsides.

„Jah. Kuule ma ei saa hetkel rääkida.“

„Olgu, aga ma tulen sinu juurde äkki enne balli, paneme koos riidesse.“

„Kas Robert ei pidanud sulle mitte järgi tulema?“

„Issand, kuidas ma sain selle unustada. Saame viieteist minuti pärast sadamas kokku?“

Ma ei tahtnud tegelikult seda kleiti ju kätte saada. Veel vähem tahtsin ma Carlile otsa vaadata ning ma ei saa aru miks ta minuga nii sõbralikult käitus.

„Sa näed kohutav välja,“ ütles Lily, kui me kakskümmend minutit hiljem kohtusime. Ilm hakkas muutuma tormiseks. Ma olin selga pannud teksad eelmisest õhtust, tossud, nokamütsi ja halli välja veninud New York Yankees'i dressipluusi mille isa oli mulle kunagi ammu Ameerikast toonud.

„Aitäh,“ ütlesin ma uimaselt ja köhatasin korraks.

„On sinuga kõik korras? Oled sa haige?“

„Loodame.“ Ta ulatas mulle kilekoti, kus oli siis arvatavasti minu kleit.

„Ma panin sulle paari kingi ka kilekotti. Ma loodan, et sa ikka tuled.“ Ta kallistas mind ja mul hakkas külm.

Kümne minuti pärast olin ma jälle kodus, viskasin elutoa diivanile pikali ja vajutasin teleka mängima. Ma ei ole tavaliselt suur telekainimene, ma tean haruharva, mis siin riigis teoksil on ja mul pole aimugi mis saated regulaarselt käivad. Seega valisin ma vaatamiseks parajasti käiva Kariibimere piraatide 4. osa.

„Isla!“ kuulsin ma valju hüüet ja tundsin seejärel kõva raputamist.

„Mida!“

„Kallis, kell on juba veerand kuus! Kas sa ei peaks end valmis panema?“

„Mida?!“ See kujunes mu uueks lemmiksõnaks. Ma hüppasin kiiresti püsti ja märkasin, et kandsin ikka veel oma vanu riided. Samas olid mu peavalu ja kare hääl kadunud. Ma krabasin kiiruga kilekoti diivani kõrvalt ja jooksin vannituppa.

Ma tõmbasin hetkeks hinge ja vaatasin peeglisse. Minu üllatuseks ei olnudki vaatepilt niivõrd hirmuäratav. Ma vabastasin oma punased juuksed hobusesabast ning lasin neil õlgadele langeda. Seejärel pritsisin ma külma vett näole ja võtsin riided seljast. Ma olin nii valge, mind oleks võinud vabalt segi ajada albiinoga. Tegelikult mitte nii ekstreemne, kuid ma olin ebaloomulikult heleda nahaga.

Ma avasin kilekoti ja võtsin ettevaatlikult kleidi ning panin selga. See istus mulle ideaalselt, nagu see oleks täpselt minu keha jaoks õmmeldud. Ma võtsin ema vanast ehetekarbist paar juukseklambrit ja kinnitasin need pähe ning lisasin veidi põsepuna ja ripsmedušši.

„Isla, sa näed vapustav välja,“ ütles David kui ma vannitoast välja astusin.

„Ega see liig ei ole?“ Ma silusin kleiti ja juukseid ning vaatasin talle häbelikult silma.

„Sa oled hingematvalt kaunis.“

Tegelikult tundsin ma end täieliku tsirkuseklounina. Ma ei ole harjunud kandma kleite, rääkimata kõrgetest kontsadest, mis mul nüüd jalas olid. Reetur! Õuest kostus korraga autosignaal.

„Võta jakk kaasa,“ ütles onu hoolitsevalt ja ulatas mulle jaki. Tuul oli vaibunud, kuid taevas näis ikka veel selline nagu hakkaks kohe sadama. Carl lükkas esiukse enda kõrval lahti ning naeratas mulle.

„Tere! Tule sisse.“

„Tere, Carl. Väga kena sinust, et sa ta endaga kaasa võtad,“ ütles David talle lehvitades, „ma loodan sind ikka täna kodus näha, Isla.“

Ma ainult muigasin ning Carl saatis mulle uuriva pilgu. Ta vaatas mind pealaest jalatallani, tundus, et ta oli rahul sellega, mida nägi ning naeratas uuesti.

„Teil pole vaja muretseda,“ ta vastas ja vaatas siis minule silma enne kui sõitma hakkas, „sa näed väga ilus välja.“

Ma naeratasin, tundes piinlikkust ning vaatasin tema riietust. Ta kandis musta ülikonda valge särgi ning sügavsinise lipsuga ning oli oma pikad juuksed kukla taha patsi pannud. Ta oli väga soliidne ja mulle tekkis kõhtu õõnes tunne. Tunne, mida ma ei oleks kunagi arvanud tema vastu tundvat.

Ma vaatasin Carli poole, ta oli keskendunud autojuhtimisele ning ma ei öelnud sõnagi, ja seejärel aknast välja üha pilvinevat taevast. Minu kodu juurest kooli ei olnud väga pikk tee ning pärast kümme minutit vaikuses istumist jõudsime me kooli parklasse.

Kell hakkas varsti kuus saama ning kooli ette kogunes üha rohkem autosid. Kõik kiirustasid parklast kooliaulasse mis oli lausa luksuslikult üles ehitud. Ma ei olnud seda kunagi nii pidulikuna näinud. Hoolimata küllaltki kohmakalt keskmisest ruumisuurusest tundus see avaram kui kunagi varem ja mul tekkis hetkeks isegi hirm suve lõpul kodust lahkuda.

„Lähme võtame midagi juua,“ ütles Carl ja võttis mul käest kinni. Ma tean, et oleksin pidanud talle algusest peale aimu andma, et tahan olla ta sõber ja ei midagi enamat, laskma tal käest lahti, aga see kiusatuslik tunne minu sees oli liiga tugev. See oli nagu adrenaliin, mis läbi minu jooksis kui me kahekesi käsikäes üle tantsupõranda kõndisime. Vaikselt hakkas mängima aeglane muusika ning ma nägin kuidas paarid meie ümber tantsupõrandale astusid.

Ta lasi hetkeks mu käest lahti ja valas meile mõlemale plastiktopsidesse vaagnas olevat punast jooki.

„Aitäh,“ ütlesin ma seda vastu võttes.

„Sa tulid ikkagi!“ kiljatas Lily, kui ta üle põranda minu poole kiirustas, Robert tema järel. Ta oli oma tavaliselt pulksirged juuksed lokki keeranud ning need kaunistasid tema avarat dekolteed, mis talle üllatavalt hästi sobis.

„Ma ei saanud ju seda kõike nägemata jätta,“ ütlesin ma irooniliselt, kuna pidu ei olnud veel õigesti pealegi hakanud. Aeglane muusika asendus millegi rütmikamaga. Ruum hakkas tasapisi juba inimestega täituma ja ma nägin kuidas kaks meest lavale läksid ning mikrofonid haarasid. Keegi vajutas muusika kinni.

„Tere õhtust daamid ja härrad!“ ütles koolidirektor Sam Thompson, ta oli vanem härrasmees ning kandis helesinist ülikonda, mis oli moest läinud juba vähemalt 50 aastat tagasi.

„Te ei tea kui hea meel on mul täna siin teie ees seista, näha neid kõiki tuttavaid nägusid. Nüüd öelge mulle, kes teist mind ei tunne?“ See küsimus oli mõeldud pilkena, kuna ta on selle kooli direktor olnud juba üle neljakümne aasta ja kõik saalisolijad tundsid teda. Lihtsalt pidid, meie linn oli selleks liiga väike.

„Kallid endised lõpetajad, nautige seda õhtut kuniks saate!“ ütles ta kiirustades, andis mikrofoni tema kõrval seisnud mehele, kes nüüd laulma hakkas, ja läks lava pealt maha.

„Dean!“ ütles härra Thompson ja haaras pika mehe oma embusesse. See oli see sama mees, keda ma eile kohvikus nägin. See täiesti tundmatu, kuid ometi kuidagi nii tuttav mees minu jaoks. Me seisime Carliga vaid paar sammu eemal kohast, kus kaks meest nüüd kohtusid. Deani oli nagu hiiglane härra Thompsoni kõrval ja ma arvasin, et ta murrab vaese mehe täielikult. Ta tundus täna veel suurem ja jõulisem kui eelneval õhtul ning ma ei suutnud temalt pilku võtta. Ta kandis musta ülikonda ilma lipsuta, mille valgel särgil olid kolm ülemist nööpi lahti jäetud.

„Sam!“ ta patsutas tugevalt tema õlga, „Pole sind ammu näinud.“

„Mida sa siin teed?“

„Ma mõtlesin, et sul on hea meel mind näha?“ küsis ta muheledes.

„Mul ongi, aga see oli pea kakskümmend aastat tagasi kui sind viimati nägin. Sa pole karvavõrdki muutunud.“

Seega ta ei saanud kindlasti olla 25-aastane, kui ta kakskümmend aastat tagasi samasugune välja nägi.

"Sind otsides", 2. PEATÜKK, 2/4

2010-04-26T07:17:00.000-07:00

„Kas lähme?“ küsis Carl pärast filmi lõppu. Ma olin tooli külge kui liimitud ja reaalsustaju täielikult kaotanud.

„Ma tahan midagi süüa!“ ütles Kelly kui ta Carli kõrvale jõudis. Kui me kinomajast väljusime oli päike juba looja läinud ning tänavalaternad kõikusid kahtlaselt tugeva tuule käes mis nüüdseks tõusnud oli.

„Ta sööb?“ sosistas Lily mulle kõrva, ma tundsin irooniat tema toonis. Ma ei olnud kõige sobivam inimene kommenteerima kellegi kehakaalu ja kui peenike ta on, rääkimata nende toitumisest, võttes arvesse, et ma olin peenem kui Kelly.

Ma olen alati olnud väiksem kui teised tüdrukud ning minu ema tegi selle mulle selgeks juba enne 10. sünnipäeva. Alguses ta arvas, et asi oli geenides, tema omades loomulikult, kuid ta ise ei olnud kunagi teismeeas just kuigi peenike olnud, nagu mina. Seega hakkas ta buliimiat ja anoreksiat kahtlustama. See oli loomulikult vale, ta ei suutnud lihtsalt leppida, et ma sellise figuuriga olin. Ma jõudsin kaks korda käia koguni nõustaja juures, seda hetkeni, mil isa teada sai, mida ema tegi ja kuhu ta mind viis. See kõik oli muidugi aastate eest, kui nad mõlemad veel elus olid.

Ma ei ole kunagi tegelenud enesenäljutamise, dieetide või veel hullem – oksendamisega pärast söögikorda. Ma lihtsalt olin selline ning harva olin ma sellega rahul. Ma tahtsin lihtsalt olla nagu kõik teised. Iga kord kui ma seda aga Lilyle mainisin, pidas ta mulle muidugi pika loengu maha, kuidas kõik tahaksid minu moodi olla. Usun ma jah!

Tuul muutus väljas iga hetkega üha tugevamaks ja mõne minuti pärast hakkas sadama. Nii palju siis ilusast ilmast reede õhtul sõpradega. Me jooksime üheskoos üle tee kohvikusse, mis oli praegusel kellajal peaaegu tühi. See oli kummaline, tavaliselt kubises see külaelust.

„Appi, ma pole sellist tormi juba ammu näinud,“ naeris Lily kui me kohviku uksest kõik sisse jõudsime. Mu juuksed jõudsid selle lühikese ajaga läbimärjaks saada ja rippusid nüüd pulksirgena mu õlgadel. Õhuke pluus ei andnud samuti enam palju sooja ja ma trügisin teiste vahelt läbi, et üks kakao osta. Poolel teel letini müksasin ma kogemata Carli õlga ja ta pühendas kogu oma tähelepanu minule. Sõbrad meie ümber hakkasid samuti kõik leti poole trügima, jättes meid kahekesi välisukse kõrvale.

„Sul on külm.“ See ei olnud küsimus ja Carl tõmbas silmagi pilgutamata jaki seljast ning asetas selle minu õlgadele. See oli justkui soojaks köetud tema keha vastas ja kui ma oleksin olnud suhkur, oleksin ma sulanud.

„Sul hakkab ju külm,“ ütlesin ma kohmetult viisakusest, kuigi ma ei tahtnud talle seda tagasi anda.

„Kuule, ma ei ole vähemalt läbimärg, joon midagi sooja ja istun soojapuhuri kõrvale,“ naeris Carl. Ma nägin kuidas Kelly meist koos Viccyga möödus ning mulle kurja pilgu saatis.

„Ma võtan parem kakao,“ ma läksin kiiruga leti juurde ja tellisin oma joogi.

„Mulle ka palun üks,“ ütles Carl mõne hetke pärast, „ ma maksan.“

„Ei, pole vaja,“ ma naeratasin ning tundsin kuidas mu põsed õhetama hakkasid. Soojus lausa voolas tagasi minu kehasse ja ma teadsin, et asi ei olnud ainult Carli jakis.

„Ma ei ole enam Kellyga koos, kui sa seda arvad.“

„Kas see on mulle oluline informatsioon?“

„Ma mõtlesin, et sa peaksid teadma,“ ütles ta mulle silma pilgutades.

Ma ei ole kunagi eriti hea olnud inimestega suhtlemises. Ma olin enne Lilyga kohtumist praktiliselt täielik erak ehk kuni 7. klassini. See oli aeg, kui ma üritasin oma vanemate surmast üle saada. Ta tutvustas mind minu esimesele poisile. Thane Thanner – ta oli vahetusõpilane Ameerikast ning elas Lily peres kasupojana. Ma olin siis 14-aastane ja tema oli minust kolm aastat vanem. See oli üpriski kummaline aeg minu elus.

Mul tekkis temaga juba päris alguses tugev side, loomulikult olime me esimesed kuud vaid sõbrad, kuid alates hetkest, millal meist said midagi enamat, möödus kõik nii kiiresti. Ma olen talle alati lõputult tänulik nende kogemuste eest, mida me üheskoos jagasime. Ja seal oli mida jagada.

Ta oli loomulikult kogenum peaaegu kõiges, mis meie suhtes toimus. Alates esimesest suudlusest ning ei möödunud kaua kui ma tahtsin temaga kõike jagada. See oli aeg minu elus, kui ma arvasin, et olin leidnud oma eluarmastuse. Nüüd järele mõeldes oli see väga tobe idee, ma olin ju siiski veel 14. Ma teadsin, et meie suhe ei olnud määratud püsima ning ma ei näinud teda pärast lahkumist enam kunagi.

Tookord ma ei saanud täpselt aru, miks ta üldse minuga olla tahtis. Kui päris aus olla, siis ei saa ma sellest tänasenigi aru.

Me istusime kõik kohviku tagumisse nurka suure laua äärde. Ma leidsin kõige soojema koha kamina kõrval diivanil, Lily istus minu kõrvale.

„Meie külla on rahvast juurde tulnud,“ ütles Kelly.

„Mida?“ küsis Lily vinguvalt, ilmselgelt, et väljendada ükskõiksust selle vastu, mida Kellyl öelda oli.

„Jah, mul on uus naaber!“

„Sensatsioon,“ jätkas Lily sarkastiliselt.

„Kas siin midagi süüa ka saab?“ küsis Kelly mõne hetke pärast vinguval häälel. Ta istus minu vastas koos Carliga.

„Sa oleksid siin nagu esimest korda,“ turtsatasin ma vaikselt. Ma imestasin ka ise oma reaktsiooni, võttes arvesse, et ma olen tavaliselt suures seltskonnas väga vaikne. Kelly ignoreeris mind ja pöördus seejärel Carli poole.

„Mis kell sa mulle homme järele tuled?“ Carl muutus näost punaseks ning ta pilk kohtus hetkeks minu omaga.

„Ee...“ alustas ta vestlust väga veenval häälel, „... ma lähen Islaga.“ Kõik meie ümber jäid vaikselt kuulama, pilgud minul. Me istusime mõne hetke kõik vaikuses, kuni Kelly püsti tõusis.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Carl ja püüdis talle järgneda.

„See ei ole enam sinu asi!“ Ta ei pööranud teistele tähelepanu ja kõndis uhkel sammul meie seast minema. Samal hetkel jõudis meieni külm tuuleiil väljast, kui kohvikuuks hetkeks lahti läks. Meie pilgud pöördusid ukse juurde, mille kõrval Kelly parajasti seisis, kuni kohvikusse sisenes võõras mees.

Hoolimata oma räsitud ilmest, millele aitas kaasa tema kolme päevane habe, ei saanud ta olla vanem kui 25-aastane. Ta oli küllaltki pikka kasvu ja väga tugeva kehaehitusega. Ma oleksin tema kõrval kui kriipsu-Juku paistnud. Ta kandis kulunud siniseid teksaseid, musta t-särki ja sama värvi nahkjakki selle peal, mis kõik olid läbimärjad. Vesi tilkus neist põrandale. Ta juuksed olid pruunikad ning lühikesed ja tema silmad tumedamad kui ei kellelgi teisel. Ta oli väga nägus mees ning kindlasti mitte kohalik, ma ei olnud kindel, kas ta üldse siit riigistki pärit oli. Ta jälgis silmadega kohvikut ning meie pilgud kohtusid hetkeks.

„Ai!“ karjatasin ma ehmatusega ning surusin käe vastu rinda. Mu südamest käis justkui pussnuga läbi.

„Mis on, Isla?“ küsis Lily sama ehmunult kui kõik teised minu ümber. Ma ei suutnud vastata, kuid mu pilk oli endiselt võõral. Ma oleksin võinud vanduda, et ta tundis täpselt sama moodi nagu mina, sest ka tema võpatas. Keda ma lollitan? Ma kujutan jälle asju ette! Võõras oli nüüdseks oma pilgu minult ära pööranud ja vaatas hoopis Kellyle silma ja naeratas meelalt, isegi liiga meelalt, paljastades kergelt säravvalgeid hambaid ning pöördus seejärel müüja poole.

„Kas ma saaksin teie telefoni kasutada?“ alustas ta soravas norra keeles. Tema hääl oli külm.

„Kohalikud kõned on alati tasuta,“ vastas müüja.

„Olgu, ma maksan Teile selle kinni,“ vastas mees. Tema hääl oli väga tuttav ja jõuline ning ma kallutasin end rohkem kuuldeulatusse. Seda häält oli raske mitte ignoreerida, see kajas lihtsalt üle kohviku.

„Palun,“ ütles müüja ja ulatas mehele lauatelefoni. Ta valis kiiresti numbri ja jäi siis ootama.

„Dean Fuller siin, me peame rääkima. Muutus toimus.“

"Sind otsides", 2. PEATÜKK, 1/4

2010-04-04T06:28:00.000-07:00

TEINE PEATÜKK

„Isla, ärka üles!“ kuulsin ma tasast naise häält enda kõrval.

„Mis kell on?“

„Täpselt nii palju, et kleite minna ostma,“ vastas Lily ning ma avasin silmad, „miks sa üldse magad?“

„Ma ei tea, ma ei...,“ ma tõusin püsti ning hakkasin oma toas ringi vaatama, „Kas mu vanemad olid all?“

„Jah, kindlasti,“ ütles Lily naeruturtsatusega ning tõusis püsti.

„Olid siis või?“

„Sa teed nalja onju?“ küsis ta nüüd, ta naeratus oli kadunud.

„Millega?“ ma ei pannud eriti tähele mida Lily rääkis.

„Isla, su vanemad said surma kui sa olid kaksteist. Mäletad? Sellepärast sa kolisidki siia onuga.“

„Jah, muidugi,“ ütlesin ma kohmakalt, „ma ei tea mis mul hetkel viga on. Ma nägin imelikku und vist.“

„Ju siis, aga ma tean mis selle vastu aitab – shoppamine!“

Ma ei olnud kunagi moega kaasas käinud. Erinevalt Lilyst meeldis mulle ajada oma rida ja riietuda kuidas meeldis. Ma arvan, et emafiguuri puudumine teismeliseeas tegi mu veidi sõltuvaks onu stiilitundest. Mulle meeldisid riided, mis tundusid mugavad, kuid samas omapärased. Veidi üle kahe aasta tagasi hakkasin ma ise riideid õmblema ja kaalusin mingil hetkel isegi õmbleja ja disaineri karjääri, kuid see oli ammu.

Täna pidi toimuma minu sõprade ühine kinoõhtu. Kooliajal saime me peaaegu igal reedel kokku, kuid tänu vaheajale on need korrad vähenenud. Ma teadsin, et täna pidi tulema umbes kümme inimest. Mina ja Lily olime korraldajad, kindlasti tuleb ka Robert, Bo – Roberti vend, Julia – minu endine bioloogiatunni pinginaaber ja hea sõbranna, Samantha – Bo tüdruk ja Viccy – tüdruk, kellest me viimase aasta jooksul kuidagi lahti ei ole saanud. Ta lihtsalt ei sobi meie hulka, kuid ta ise ei mõista seda.

Ma tõmbasin kiiruga selga oma uued helesinised teksapüksid ja halli v-kaelusega õhukese suvesärgi. Pakkisin oma rohelise dressipluusi käekotti ja võtsin lahtised kingad elutuppa kaasa.

„Onu! Me hakkame Lilyga minema.“

„Kas film mitte hiljem ei pidanud algama?“ küsis onu ning ühines meiega esikus. Ta oli viimase aastaga tükk maad vanemaks jäänud. Tema enne täiesti süsimustadesse juustesse oli nüüd lisandunud palju halli ning ka silmade alla olid tekkinud suured mustad laigud. Ometi olid tema helerohelised silmad õrnemad ja säravamad kui kellelgi teisel.

„Algabki, aga ma aitan Lilyl homseks kleiti leida.“

„Mida sa homme kannad?“ küsis ta ning naeratas Lilyle.

„Ma arvasin, et ma ei saa minna,“ ütlesin ma vaikselt.

„Kes seda ütles?“ küsis onu naerdes.

„Ma ei tea, mul oli lihtsalt selline tunne, et sa ei lubanud,“ ütlesin ma. Mis mul viga oli?

„Oota korraks,“ ütles onu, läks kellakapi juurde ning võttis sealt oma rahakoti, „võta!“

Ta ulatas mulle rulli keeratud rahanutsaku.

„Milleks see on?“

„Osta endale kleit, sa ei saanud minult ju mingit erilist lõpukinki, kuigi sa olid üks oma klassi parimaid.“

Mu suule tekkis naeratus ning ma kallistasin teda: „Aitäh!“

„Ärge siis väga hiljapeale jääge!“

„Tsau!“ ütlesime me koos Lilyga.

Me võtsime esimese bussi linna, kuid miski ei klappinud. Mu süda kripeldas ja kõik tundus kuidagi natukene vale

„Kas sul ei ole kuidagi imelik tunne?“

„Kas peaks?“

„Ma ei tea, nagu midagi oleks puudu. Nagu ma oleks midagi unustanud.“

Pool tundi hiljem sisenesime me linna ainsasse kaubamajja mis tegelikult oli üpriski suur, seega ma ei kahelnudki, et ka mina omale midagi leian. Ma ei olnud kunagi varem olnud nii vaimustunud ühest poeretkest.

Me olime Lily lemmikpoes kus ta ei suutnud otsustada millist kleiti ta lõpuks ikkagi tahab. Ta esimene valik oli õrnroosat värvi, pika lõike ja varrukateta kleit, mis paljastas päris kenasti tema dekolteed. Selle üle olin ma kade, sest Lily kõrval olid minu rinnad justkui olematud. Tema teine valik oli kesköösinine lühike ja õhuline kleit poolvarukatega. See oli minu lemmikkleit tema seljas. Viimaseks valikuks jäi musta värvi kokteilikleit. Selle alumine osa oli väga lendlev, kuid vormis suurepäraselt tema peenikest pihta. Paraku tekitas see minu arust tema heleda naha ja juustega liiga suure kontrasti.

„Millise sa siis võtad?“ hüüdsin ma riietuskabiinist.

„Ma ei tea,“ ta naeris, „otsusta sa enne!“

„Mul ei ole suurt midagi enam otsustada,“ vastasin ma pettunult. Nii see ka oli. Ma vaatasin seljas olevat punast kleiti ja ei olnud sellega sugugi rahul. Võib-olla kui mul oleks aega olnud näiteks õmbleja juurde minna ja keskkohta veidikene vähendada ning kaelust ja üleüldist kleidi pikkust ja värvi muuta, siis ma ehk kannaksin seda.

„Ma arvan, et see kleit on kena,“ ütles Lily, kui ta kardina minu kabiinilt eest tõmbas, „samas ma ei tea kas punaste juustega punane kleit just kõige paremini sobib.“ Jah, mu juuksed olid punased, pikad ja kergelt lokkis – leekivamad kui tuli nagu mu isa alati väiksena ütles. Minu välimus oli kõike muud kui traditsiooniline – erinevalt Lilyst. Lisaks sellele olid mu silmad midagi tumepruuni ja rohelise segu ning mõnikord näisid need peaaegu mustadena.

„Seega ma ei peaks seda ostma?“

„Ma arvan, et meil on veel aega siin ringi vaadata, ma ei usu, et see nüüd tõesti ainus kleit on, mille ostmist sa kaaluda võiksid.“

„Sul on õigus,“ ma panin oma teksad ja särgi uuesti selga, riputasin selle punase kleidi tagasi nagisse, lootuses, et ma ei pea seda enam kunagi uuesti selga panema, „kui ma pärast enam midagi ei leia, siis ma ostan selle.“

Samal ajal hakkas Lily oma roosa kleidi eest maksma, ma arvan, et ta tegi õige valiku ning vaatasin kurva pilguga poes kleite, tundes sügavat pettumust, et seal ei olnud mitte midagi minule.

„Kas Teie ei leidnud midagi? See punane kleit oli väga ilus,“ ütles müüja, samal ajal Lily kleiti pakkides.

„Jah, see oli ilus, aga see oli liiga suur.“ Müüa vaatas mind uuriva pilguga.

„Ma pean ütlema, et Te olete hämmastavalt peenike. Äkki ma aitan Teid?“ pakkus müüja. Ta näis kõigest paar aastat vanem kui meie Lilyga, noor ja kaunis.

„Ma olen kõik kohad siin juba läbi vaadanud, teil ei ole minu suurust.“

„Meil on kõik suurused,“ kostus tagaruumist vanema naisterahva hääl.

„Teie S suurus on mulle igatahes suur,“ muigasin ma, kui vanem müüa kärutäie riietega nähtavale tuli.

„Uus saadetis.“

Noorem naine sai Lily pakiga valmis ja tõttas käru juurde. Seal oli vähemalt kümme uut kleiti. Ta tõstis ühe kollase kleidi üles, mille peale Lily kohe pead raputas. Sama tegi ta ka viienda ja kuuenda kleidi peale. Ma vaatasin kella ja märkasin, et see oli juba peaaegu seitse.

„Me peaksime varsti minema hakkama, film hakkab kahekümne minuti pärast.“

„Ma leidsin Teile ideaalse kleidi,“ ütles noorem müüa ja tõstis üles ühe lihtsa lõikega tuhmrohelise oliivikarva siidkleidi, mille alumine äär oli kaunistatud säravate pärlitega. Sellel ei olnud varrukaid, aga paelad sai kukla tagant kinni siduda. Mul tekkisid liblikad kõhtu. See kleit näis ideaalne.

„Proovi!“

„Ta leidis vist kõige ideaalsema kleidi üldse!“ kiitles Lily kino ees viisteist minutit hiljem kui me seal Roberti, Bo, Julia ja Viccyga kohtusime. Poisid ei tundud selle teema vastu erilist huvi ning läksid pileteid ostma.

„Milline see välja näeb?“ küsis Viccy vaimustunult. See tundus rohkem pealepressimisena, vähemalt tema suust.

„Ma loodan, et see ei ole samasugune nagu minu oma,“ naeratas Julia murelikult.

„Ma ei usu, see alles tuli poodi,“ uhkeldas Lily nagu tegu oleks olnud tema kleidiga, täielikult ignoreerides Viccy küsimust, „aga ärge muretsege, küll te homme näete teda.“

Ma seisin kogu aja Lily kõrval ja naeratasin häbelikult, ma ei olnud ideaalseim inimene rääkimaks uutest kleitidest ja uusimatest trendidest.

„Olete valmis?“ küsis Robert ja võttis Lily piha ümbert kinni, ma märkasin kuidas ta nägu õide puhkes.

„Oodake meid!“ kuulsin ma eemalt tuttavat häält.

„Carl,“ ütlesin ma vaikselt.

„Tere, teie kõik,“ ütles Kelly oma tuntud teeskleva häälega. Miks tema pidi meiega tulema? Carl vaatas mulle sõbraliku naeratusega otsa. Mulle tundus nagu ta oleks tahtnud mulle midagi öelda, aga siis võttis Kelly tal käevangust kinni.

„Käisite poodides?“ küsis ta nipsakalt. Lily oli selleks ajaks aga selja keeranud ja suundus Robertiga koos kinosaali, „Mis te ostsite?“

„Ee...“ ma ei osanud talle midagi vastata, „... me käisime kleite vaatamas.“ Kelly näol oli vaid kelm muie, millest ma ei osanud midagi välja lugeda, ta läks Lily ja Roberti järel saali ning talle järgnesid ülejäänud, kuni ootesaali jäime vaid mina ja Carl. Ma jäin teda küsiva pilguga jõllitama ja mingil hetkel ma märkasin, et minu suu oli pooleldi lahti vajunud ning ma lõin oma hambad kõva plaksuga kinni.

„Sa siis tuled ka homme,“ naeratas ta ja suunas mind saali poole, ma kuulsin juba kuidas filmireklaamid saalis mängima hakkasid.

„Jah, sa pidid mulle järgi tulema, eks?“

„Pidin või?“ küsis Carl kohmakalt, kui me saali poole kõndisime.

„Kas me eile siis ei rääkinud sellest, et...?“

„Ma jõudsin alles täna hommikul koju. Ma olin Hispaanias,“ vastas ta tasaselt.

Ma lõin käega kergelt vastu laupa kui me saali astusime. Mis mul täna viga oli?

„Ma ajan täna kõike segi,“ ütlesin ma sosinal. Suurem osa külastajatest olid paarid, kes nüüd teineteise käest kinni hoidsid või tegid midagi, mida avalikus kohas ei peaks tegema. Vähemalt mitte nii paljude inimeste ees.

„Mida?“ Carl võttis istet viimases reas, Roberti kõrval ning osutas tema kõrval oleva vaba koha peale. Ma võtsin istet ja otsisin silmadega Kellyt, ta saaks asjadest kindlasti valesti aru. Ma olin kindel, et pärast kino kuuleksin ma sellist draamat, mida meie linn pole alates 2004. aastast näinud, kui Kelly siia elama tuli.

„Kõigepealt ma oletasin, et mu vanemad on elus ja nüüd ma kujutasin ette, et me saime eile kokku ja sa kutsusid mu peole.“

„Aga me võimegi ju koos minna,“ naeratas ta, samal ajal kui film peale hakkas ning tuled kustusid.

„Ma arvasin, et sa lähed Kellyga.“

„Ma ei lähe Kellyga,“ muigas Carl, samal ajal kui naine meie ees hetkeks ümber pööras ja kurja pilgu meie poole suunas, „või tahad sa kellegi teisega minna?“

„Ei,“ vastasin ma kiiresti, muie näol.

„Väga hea!“

„Kas te jääte juba ükskord vait!“ käratas nüüd naine meie ees. Carl saatis mulle magusa naeratuse ja ma noogutasin. Ma ei suutnud täna esimest korda filmile keskenduda, kuigi see pidi olema üks klassikuid, mida ma juba ammu näha olen tahtnud. Kogu aja käisid mu peast läbi erinevad stseenid tulevasest peost ja esimest korda olin ma tõeliselt elevil selle pärast.

Kuid ma ei saanud ikkagi aru miks ma kohtumist Carliga ette kujutasin? See tundis ju nii reaalne nagu ka see fakt, et ma esimese asjana Lilylt oma vanemate kohta pärisin. Ma peaksin rohkem magama hakkama.

"Sind otsides", 1. PEATÜKK, 4/4

2010-02-22T05:31:00.000-08:00

„Moth-Calbon.“
„Tere!“ kõlas tuttav hääl teiselpool toru.
„Hetkel ei ole kõige parem aeg,“ vastasin ma kiiresti.
„Palun ütle mis kuupäev täna on!“ Mul ei olnud hetkel tuju Temaga rääkida ning ütlesin talle kiirelt tänase kuupäeva ning panin toru ära.
„Kes see oli?“ küsis ema, pisaraid kuivatades.
„Üks mees, helistas juba kolmandat korda. See oli valeühendus,“ ma tegin pausi, „kas ma võiksin natukeseks oma tuppa minna?“
„Jah, muidugi,“ vastas isa, „ma teen meile midagi lõunaks ja kutsume sind siis.“
„Hea küll,“ ütlesin ma kiirelt ja ilma pikema järele mõtlemiseta kallistasin ma oma ema, „aitäh!“
Ma ei osanud midagi teha oma toas. Kell hakkas juba kaks saama ning ma lülitasin oma mobiili uuesti sisse. Istusin voodile, tõmbasin põlved vastu rinda ja jäin sihitult seinal rippuvat perepilti vaatama. Mul oli õde, kunagi ammu...
Minu lühikese mõtiskluse katkestas värisev mobiil – sõnum.
Lähme täna enne kino kleite vaatama! Mul on midagi väga lahedat vaja!
Saame kell 5 sadama juures kokku?
Helista! Lil
Kõige vähem oli mul hetkel tuju minna kleite ostma. Mu mobiil helises.
„Hallo,“ ütlesin ma tüdinenud häälega. Mul ei olnud mingit tahtmist täna õhtul üldse kuskile minna. Tegelikult oleksin ma tahtnud kogu ülejäänud vaheaja kusagil vaikselt omaette istuda ja lihtsalt olla ning suve lõpul Inglismaale sõita.
„Mina siin,“ ütles Lily teiselpool telefoni, „said mu sõnumi kätte?“
„Jah, ma just lugesin.“ Meie kõnes tekkis väike paus.
„Ning?“
„Ma vist ei saa.“
„Mis mõttes ei saa? Kas sul on mingid muud plaanid? Kas sa tuled täna ikka kinno? Mis mõttes sa ei saa tulla minuga?“
„Sa oled liiga uudishimulik. Tead, ma helistan sulle varsti tagasi.“
„Varsti? Nagu sa ka eelminekord lubasid varsti helistada. Ma sain kõne nädal aega hiljem.“ Ta hõõrus mu nina alla seika eelmisest kuust, kui ma käisin Rootsis koolitusel ja unustasin Lilyle helistada, kuigi olin lubanud.
„Ausõna, ma pean vanematelt luba küsima. Ma võtan telefoni endaga kaasa,“ ma lubasin ja lõpetasin kõne. Seejärel läksin ma vaikselt elutuppa, kuid see oli tühi. Ma kuulsin köögis hääli ning järgnesin neile.
Mu silmad läksid suureks ja ma oleksin tahtnud karjuda, kui nägin vanemaid liikumatult põrandal lebamas ning nende kohal kahvatu näo ning elutute silmadega meest mulle otsa vaatamas. Ta kandis pikka musta mantlit, mille vöö küljes rippusid sajad läikivad võtmed. Tema selja taga seisis väiksemat kasvu ning kergelt värisev kogu.
„Ema!“
„Ära katsu teda!“ ütles suurem mees süngelt, kui ma tahtsin ema pulssi kontrollida ning ma taganesin.
„Miks? Mida sa tegid nendega?“ küsisin ma ehmunult ema ees põlvitades.
„See ei ole minu tegemine. Ma tulin ainult koguma.“
„Koguma mida? Marke?“ ütlesin ma vihaselt ning märkasin, et mu ema ei hinga ning asetasin käe tema kaelale.

„Ei!“ hüüdis korraga keegi ning ma kukkusin meelemärkuseta ema kõrvale pikali.

"Sind otsides", 1. PEATÜKK, 3/4

2010-02-20T00:28:00.001-08:00

„Kus te olite?“ küsisin ma uuesti. „Kas see on kuidagi seotud minu ülikooli minemisega?“

Claris noogutas vaikselt. See oli silmaga märgatav, et isa oli eile õhtul temaga midagi teinud, millestki rääkinud. Ema tundus... täiskasvanulikum.

„Võta istet, Isla,“ ütles isa ja ma istusin nende vastas olevale diivanile nagu eile õhtul.
„Ma ei ole sulle kunagi sellest rääkinud, sest see on mulle väga raske.“ Clarisi näos oli hirmu ja ma ei teadnud mida temalt oodata. Ma ei olnud kunagi teda sellises olekus näinud, see hirmutas veidi ka mind.
„Räägi rahulikult, kallis,“ ütles isa ja embas ema õrnalt, „ta mõistab sind.“
„Isla, ma olin väga noor, kui ma sain teada, et ma rase olen. Sellel hetkel arvasin ma, et mu elu on läbi ja midagi head ei saa mind ees oodata.“
„Seda on mul tõesti väga meeldiv kuulata,“ ütlesin ma irooniliselt ja ei saanud aru kuhu tema jutt viima pidi.
„Palun kuula oma ema!“ nõudis isa.
„Kui ma esimest korda oma arstilt tõelist kinnitust sellest kuulsin, tahtsin ma aborti teha.“
„Mida?!“ ütlesin ma imestuseks, kuid samas ma mõistsin oma ema. Ma lihtsalt ei tahtnud teada mis oleks saanud, kui ma poleks sündinud.
„Paraku olin ma selles vanuses üpriski rumal ja ma läksin arsti juurde alles oma neljandal raseduskuul. Mul ei tulnud varem lihtsalt mõttessegi, et ma rase olen.“
„Sul jäid ju päevad ära,“ ütlesin ma küsivalt.
„Ma räägin, ma olin rumal ja ei mõelnud sellele. Kuni ma sain aru, et mu kõhus kasvab midagi. Ma ei öelnud oma vanematele. Läksin ise arsti juurde ja ta kinnitas minu kahtlusi. Koju jõudes oli mu ainus mõte abort, kuid tol ööl nägin ma kõige imelisemat unenägu. Ma nägin sind sündimas.“ Ma ei saanud aru mida ta sellega mulle selgeks tahtis teha.
„Mulle tuli meelde kuidas arst oli sind ultraheliaparaadiga näidanud, kuidas su süda tuksus ja ma teadsin, et ei saa sinust loobuda. Hoolimata sellest, et mu tulevik näis tume,“ ta vaatas isale korraks otsa.
„Järgmisel hommikul ütlesin ma seda oma emale ja isale. Minu suureks üllatuseks olid nad väga mõistvad ja abivalmid ning nad aitasid mind nii palju kui said.“
„Kas isa siis ei aidanudki?“
„Ma jõuan alles sinna,“ vastas ema, „mu vanemad ei küsinud alguses kes lapse isa oli. Ma teadsin, et neil oli niigi piinlik ning su isa ei teadnudki, et tal oli kohe varsti laps sündimas. Sellel hetkel ei suutnud ma mõista kuidas ma üldse nii vana mehega suhtesse astusin.“
Ema suudles kiiresti isa ja vaatas seejärel minule otsa.
„Su isa pidi üpris varsti pärast meie koosveedetud aega jälle Šotimaalne sõitma. Ta helistas mulle ikka ja jälle, rääkis kui hästi tal läheb ja ma ei suutnud talle öelda, et ta saab isaks. Samas hääleke mu peas kordas, et ta on juba piisavalt vana, et oma tegude eest vastutada ja ta oleks paremini hakkama saanud kui mina.
Minu kaheksanda raseduskuu lõpul, sa sündisid täpselt ühe tunni pärast, ilmus su isa minu uksele. See rõõm oli lihtsalt joovastav. Ja üllatus tema silmis ülisuur. Kogu see taaskohtumine viis mu haiglasse ja su isa oli sinu sündimise ajal minu kõrval.
Su vanavanemad ei olnud kogu selle olukorraga aga üldse rahul. Nad ei suutnud su isa omaks võtta ja keelasid mul temaga kohtumast. Nad keelasid tal ka sind näha.“
„Vanaema ja vanaisa?“ Ma ei suutnud seda uskuda. Nad armastavad mu isa nagu oma poega.
„Sellest hoolimata jäid nad minu kõrvale ja ma sain normaalselt koolis edasi käia. Su isa kolis mõne aja pärast naaberkülla ja me kohtusime salaja. Ja siis see juhtus...“ Ma nägin kuidas mu ema nutma hakkas, esimest korda elus minu silme ees.
„Ma olin peaaegu kuusteist, kui ma jäin uuesti rasedaks.“
„Mida!?!“ Seda ei oleks ma kunagi oodanud. Ma arvasin alguses, et ta räägib mulle pika moraali sellest, kuidas ma ta elu ära rikkusin, kuid seda ei oleks ma kunagi arvanud.
„Ma teadsin, et mu vanemad ei kiidaks teist last heaks ja isegi kui nad oleksid selle lapsega nõus olnud ei oleks ma ise selle koormusega toime tulnud.“
„Sa olid veelkord rase pärast mind?“
Justkui ignoreerides minu küsimust ta jätkas: „Mu vanemad said sellest teada ja nad võtsid mu koolist ära. Nad ei lubanud mul aborti teha.“
„Seega sa tahad öelda, et mul on kuskil õde või vend?“ küsisin ma esimest korda elus entusiastlikult.
„Ei,“ vastas selle peale isa, „su väikeõde suri natukene pärast sünnitust.“ Ema hakkas veel rohkem nutma.
„Pärast seda ei suutnud ma kooli lõpetada ja mul tekkis kõige kohutavam masendus üldse. Ma ei suutnud sind enam katsudagi, Isla. Ma ei osanud Elena Lilithi kaotusest üle saada väga pikka aega. Ma ei suutnud oma unistusi enam täide viia ja ma muutusin lihtsalt ennasttäis ja kadedaks naiseks, selle asemel, et armastada sind kui ema.“
Ma nägin ta näost, et seda kõike oli tal väga raske mulle rääkida ja mu süda hakkas valutama kõike kuuldes. Olgugi, et tõde šokeeris mind, olin ma õnnelik, et Claris end minule sellisel moel avas.
„Isla, kallis, kuni eilse õhtuni ei suutnud ma sellega leppida, et sa saad elada elu, mis mul ei olnud kunagi võimalik.“
„Ja kuidas sa nüüd sellega leppida suutsid?“
„Me käisime eile õhtul su isaga surnuaias, su õe haual.“
Korraga helises telefon. Ma ei teadnud, kas peaksin sellele vastama või mitte. Ma vaatasin küsivalt isale otsa ning ta noogutas.

"Sind otsides", 1. PEATÜKK, 2/4

2010-02-17T05:22:00.001-08:00

Ma teadsin, et kui ma emale ütleksin, et ma ei tahagi tegelikult sellele peole minna, siis keelaks ta mul ära hoopis tähtsamad asjad. Kohad, kuhu ma tõesti tahaksin minna. Näiteks reedene kinoõhtu linnas ja esmaspäevased klaveritunnid väikestele. Ja eriti minu ülikooliminek. Ma ei jõudnud ära oodata, kuni ma Lofoteni seljataha jätan ja sügisest Bristoli Ülikooli astun. Vaid üks kuu ja ma olen siit läinud!
Kell oli juba kaheksa õhtul, kuid ma ei viitsinud enam nelja seina vahel oodata. Ma vahetasin oma seeliku – mida mu ema mind täna kandma sundis, kuna arvab, et ma peaksin rohkem naiselikumalt riides käima – kulunud teksade vastu ja tõmbasin tuulejope peale ning kiirustasin toast välja. Poolel teel trepist alla tuli mul mõttesse kaas võtta ka oma joonistusblokk ja pliiatsid ning ma läksin tagasi neid võtma. Mu telefon helises seelikutaskus, mis nüüd voodil lebas.
„Lily?“ ütlesin ma telefoni vastu võttes.
„Sa ei usu elusees kes mind peole kutsus!“ kuulsin ma teisest otsast rõõmsat kiljatust.
„Üllata mind!“ ma vajutasin telefoni valjuhääldile, sulgesin oma toaukse ja hakkasin paberit otsima.
„Robert! Me kohtusime just linnas ja hakkasime rääkima ning siis ta küsiski.“
„Tõeliselt lahe,“ ma püüdsin kogu hingest entusiasmi teeselda, kuid ma olen Lily jaoks liiga läbinähtav, „see siis tähendab, et sa lähed ka sellele Borghildi asjale?“
„Muidugi. Isla, ära ütle, et sa ei tule sinna ka?“
„Mida see ka seal veel tähendama peaks?“
„Lõpupidu juunis. Sa ei käinud ju seal ka.“
„Isegi kui ma nii väga tahaksin sinuga ülehomme sinna tulla, siis mu ema ei luba mind nii või teisiti. Ta olevat täna Kellyga rääkinud ja midagi teada saanud ja ta vingub minu ülikoolimineku üle.“ Ma leidsin oma paberibloki ja pliiatsid ning viskasin need vanasse koolikotti, mida mul enam kunagi vaja ei läinud.
„Kas sa rääkisid talle kogu loo?“
„Ei, ta isegi ei kuulanud mind lõpuni vaid korrutas, et kas tema on siis vea teinud, et siia jäi. Nagu mina oleks tema!“
„Noh, sa kas seletad neile asjad ära või siis kaod kuu aja pärast kus see ja teine. Mis sa teed hetkel?“
„Ma mõtlesin välja minna, mööda randa kõndida. Ise?“
„Lähen Robertiga välja!“ rõõmustas ta ja ma kuulsin teiselpool toru uksekella.
„Tundub, et sa pead lõpetama. Have fun! Näeme homme õhtul!“
„Kindlasti!“ Ta katkestas kõne. Ma lülitasin oma mobiili välja ja lahkusin toast.
„Ma lähen välja!“ hüüdsin ma esikust Clarisile, kes arvatavasti vannitoas oma varbaküüsi värvis. Ma kirjutasin kiiresti märkmepaberile kuhu ma lähen ja millal arvatavasti tagasi tulen.
„Isa!“ ehmusin ma, kui ma välisukse avasin. Ta oli mitu nädalat välisreisil Rootsis olnud ja üle pika aja tundsin ma jälle rõõmu tema nägemisest.
„Isla, kuhu sa lähed?“ küsis ta, kui ta minust mööda läks. See oli ilmselgelt märk sellest, et peaksin oma vastuseid tõsiselt kaaluma ja ka seda, et Claris oli talle tööle helistanud ja meie olukorrast talle teada andnud.
„Ma mõtlesin randa jalutama minna. Ma tulen paari tunni pärast tagasi.“ Ma ei liikunud sammugi vaid ootasin tema vastust.
Nad olid emaga paras paar, hoolimata sellest, et nende vanusevahe oli üle kümne aasta. Täpsemalt 12 aastat, mis tegi vahel asja minu jaoks väga perversseks. Mõeldes, et ema oli 14, kui ta rasedaks jäi, mis tegi isa samal ajal 26-aastaseks. Mida näeb nii vana mees nii noores tüdrukus?
„Ma arvan, et me peaksime rääkima.“
„Millest?“ Nüüdseks oli ilmselge, et ma ei saa täna õhtul kuhugile minna. Milline õhtu raiskamine! Üle pika aja oli väljas jälle ilus ilm ja mina pidin kodus passima. Ma panin oma seljakoti ukse kõrvale, lükkasin välisukse jalaga kinni ning järgnesin isale elutuppa.
„Claris!“ hüüdis ta kõva häälega ja istus diivanile. Vannitoa uks läks lahti ja ema ühines meiega.
„Ungus!“ Jah, mu isa nimi on Ungus, ta on pooleldi iirlane ja pooleldi šotlane. Ema suudles isa tervituseks põsele ja istus tema kõrvale.
Hoolimata nende vanusevahest nägi mu isa väga nooruslik ja üllatavalt nägus välja. Tal ei olnud halli juuksekarvagi peas, nagu paljudel temavanustel meestel. Ka mu ema nägi küpsem välja, kui teised 32-aastased ja sobis ideaalselt isa kõrvale. Küllap varases nooruses saadud laps pani ta kiiresti täiskasvanuks saama, kuid seda ainult välimuselt.
„Claris, Isla. Ma arvan, et me peaksime nüüd asjad selgeks rääkima. Ma ei olnud väga rahul sinuga täna, kui ma kuulsin kuidas sa oma emaga käitusid.“
Ära mine närvi!!
„Ta ei kuulanud isegi mitte lõpuni mida mul öelda oli,“ vastasin ma rahulikult. Nende pilgud olid mitte midagi ütlevad.
„Mul ei olnudki vaja seal midagi kuulda. See oli täiesti absurdne!“ ütles Claris ja kohendas soengut, „Tänu sellele ei lähe sa ka Borghildile meiega laupäeval, vaid me sõidutame sind enne pidu onu Cyruse juurde.“
„Jumal halasta! Nüüd on mulle veel lapsehoidjat vaja? Kas sa kuulaksid mind ükskord ometi ära!?“ käratasin ma talle ja tõusin püsti, isa tõusis samal hetkel ja vaatas mind kurja pilguga. Ma istusin vaikselt maha ja jäin emaga tõtt vaatama.
„Hea küll, räägi siis,“ ütles isa.
„Ma sain paar päeva tagasi teada, et mind võeti ülikooli vastu – Inglismaale.“
„Hakkab peale,“ hädaldas Claris. Isa jäi liikumatuks.
„Ma sain täisstipendiumi Bristoli ülikooli alates uuest semestrist,“ ütlesin ma naeratades.
„See on ju suurepärane, kullake!“ isa oli minu suureks üllatuseks vaimustunud ning embas mind ühe käega.
„Aga ema ajab mingit lolli juttu kogu aja,“ mu naeratus kadus hetkega.
„Jah, muidugi, süüdista mind!“ kommenteeris Claris vahele ning isa lasi mu oma haardest lahti.
„See ei ole ju normaalne, kui sa sunnid mind siia jääma lihtsalt selle pärast, et sina ei saa lahkuda!“ Ma sain väga ootamatult ja kiiresti vihaseks. Ma ei tahtnud oma vanemate ees nutma hakata, aga ma tundsin, kuidas nüüdsama mu silmast pisar voolama hakkas.
„Ma olen väga uhke su üle,“ ütles isa ignoreerides minu kommentaari ema kohta. Ma ei olnud kunagi varem isaga tõsiselt ülikoolidest rääkinud ja arvasin, et ta jääb ükskõikseks nagu Claris nüüd oli.
„Claris, ma olen sinus väga pettunud,“ ta ütles seda nagu mõnele kümneaastasele ja ema käitus ka vastavalt sellele. Ta pani käed rinnal risti ja vaatas tühja pilguga meist eemale.
„See läheb meile nii palju maksma!“ pomises Claris. Ausõna, ta ei saanud mu ema olla! Ma lihtsalt keeldun uskumast, et meil on samad geenid. Emad pidid oma lapsi sellistes olukordades toetama, mitte unistusi purustama.
„Claris, ma arvan, et Islal on õigus ise oma tuleviku eest otsustada,“ ta vaatas emale murelikult otsa, „äkki sa peaksid Islale sellest rääkima!“ Mis sellest?
„Mida?“ nähvas ta.
„Sa tead väga hästi millest ma räägin.“ Selle peale aga tõusis Claris püsti ja jalutas minema. Ilma sõnagi lausumata järgnes isa talle ning ma ei teadnud kuidas reageerida. Olgu, ma otsustasin oodata paar minutit kuni üks nendest tagasi tuleb. Ootasin. Ma vaatasin kella ja see näitas juba pool üheksa. Ma otsustasin teleka sisse lülitada ja mingit igavat telesarja vaadata. Mul ei olnud aimugi kuhu need kaks olid läinud, ma isegi mitte ei kuulnud neid rääkimas.
Korraga helises telefon ja ma ärkasin ehmatusega üles. Nagu ma avastasin, siis olin ma teleri ette magama jäänud, telekas oli end mingil ajal ise välja lülitanud ja hetkeks ei saanud ma aru, kust see helin tuli. Ma hõõrusin silmi ja üritasin end püsti ajada.
Ma võiksin vanduda, et kõik mu luud ja liikmed valutasid. Ma ei olnud harjunud magama sellises asendis ja need kolm sammu lauatelefoni juurde näisid lõputu piinana.
„Moth-Calbon,“ ütlesin ma hädaldavalt.
„Tere, mis päev hetkel on?“ küsis madal mehehääl inglise keeles. Ma olin liiga unine, et kellegagi hommikul vara, ma vaatasin kella – 13.00 – võõrkeeles rääkida.
„Ta ei ela siin, Teil on vist valeühendus,“ vastasin ma tuimalt talle oma peaaegu ladusas inglise keeles, „vabandust, mida Te küsisite?“
„Mis päev hetkel on?“
„Kas Te teete nalja?“ Tegelikult mul polnud aimugi mis päev täna oli. Reede?
„Väga vabandan sellisel juhul. Aga...“
„Äkki Teil on valeühendus?“
„Palun, mis päev täna on?“
„Reede.“
„Kuupäev!“
„Kaksküm...“ Telefonikõne lõppes. Väga suurepärase koha peal. Mida iganes! Ma panin telefoni ära ja lonkisin kööki. Mul oli tunne nagu ma oleks kolm päeva järjest alkoholi tarbinud, samas ma ei olnud kindel selles võrdluses, võttes arvesse, et ma jõin haruharva midagi kangemat peale köhasiirupi.
Kus isa ja ema olid? Ma hüüdsin neid nimepidi, kuid keegi ei vastanud ning ma läksin hommikust sööma. Samas nüüdseks oli juba lõunasöögi aeg. Taaskord helises telefon.
„Ma kuulen,“ vastasin ma ikka veel uimaselt.
„Jälle Sina,“ ütles sama mees kes enne, kuid seekord minu emakeeles.
„Jah, ma pean Teid kahjuks kurvastama,“ muigasin ma vaikselt ja otsisin maisihelveste karpi.
„Mis Sa arvad, äkki see oli saatus, et ma Sulle helistasin?“
Ma hakkasin valjult naerma. Ma ei olnud kunagi kuulnud kedagi sellist juttu rääkimas. Saatus. Ma ei uskunud saatusesse või ma vähemalt ei olnud sellele kunagi mõelnud.
„Jah, kindlasti,“ vastasin ma irooniliselt, „ma kujutan ette, et Te ei helista siitkandist, seega see kõne võib Teile päris palju maksma minna.“
„Ära sa raha pärast muretse,“ vastas ta nüüd juba pehmema häälega. Selle kõlas oli midagi meloodilist ja paeluvat. Korraga kuulsin ma samme elutoast.
„Kuigi see vestlus oli väga sisukas ja meeldiv, pean ma nüüd lõpetama. Reaalsus kutsub,“ ütlesin ma kiiruga, panin telefoni käest ning kiirustasin elutoa poole.
„Kus te olite?“
„Su ema peab sulle rääkima, midagi tema minevikust,“ ütles isa kui ta Clarisi kõrvale istus, „millestki, mis oli tema jaoks väga raske ja sa pead ta ära kuulama.“

"Sind otsides", 1. PEATÜKK, 1/4

2010-02-13T15:17:00.000-08:00

ESIMENE PEATÜKK

„Isla, palun kuula mind!“ hüüdis Claris üle tänava. Tal olid käes rasked poekotid, seega ei olnud tal mingit võimalust mulle järele jooksmiseks. Ma keerasin ümber ja jäin teda üle tee valgusfoori all seistes vaatama. Ta saatis mulle ühe kurja pilgu ning otsustas seejärel kilekottidega auto juurde minna, samal ajal võtmeid otsides.
Mulle käib alati närvidele see, kui kiiresti ta minuga vaidlemise lõpetab, isegi kui tal tegelikult ka õigus on. Ta ei tahtnud kunagi kellegagi tülli minna, peale minu, ja püüdis alati see parem inimene olla. Minu arust jättis see temast lihtsalt nõrga mulje. Ta keskendus liiga palju oma välimusele ja noore imago hoidmisele.
Claris pani kotid auto pagasiruumi ja vaatas seejärel parkimisplatsil ringi, arvatavasi mind jälle otsides. Ma võtsin taskust mobiili ja teesklesin, et kirjutan kellelegi sõnumit ning nägin silmanurgast kuidas ta mind märkas ja seejärel autosse istus. Ei möödunud väga palju kui ta minu ette sõitis ja aknaklaasi oma hallil Honda Civicul alla keeras.
„Elve Isla Moth-Calbon, palun!“
„Kas sa arvad, et ma kuulan sind siis rohkem, kui sa mind mu täisnimega kutsud, ema?“ ma panin telefoni tagataskusse ja hakkasin edasi kõndima. Claris vajutas õrnalt gaasipedaalile ja järgnes mulle.
„Ma ei hakka sulle ju kogu tee niimoodi järgnema,“ ütles ta ärritunult ja vaatas teisele poole tänavat, küllap muretsedes, et inimesed meid vaatama jäävad. „Ma olen kindel, et su isal on selle kõige kohta pärast midagi öelda!“
„Muidugi, võta tema ka veel mängu,“ ütlesin ma talle pahaselt ja jäin seisma. Clarisi reageering ei olnud aga nii kiire ja ta jäi minust paar meetrit eemal autoga seisma. Ta tuli autost välja ning sammus minu poole, pilk kuri, kuid mul oli täiesti ükskõik mida tal mulle öelda oli. Mina sinna autosse enam ei istu!
„Ma ei taha talle sellest rääkida, aga kui sa kohe autosse ei tule,“ ta tõmbas mind randmest ning mul oli isegi natukene valus, „siis mina sinu isa tegude eest ei vastuta!“
„Mida sa talle ütleksid siis?“ ma tõmbasin oma käe vabaks, „Kaebaksid ära, et ma tahtsin jala koju minna ja sinust natukene puhata, sest sa ei saa aru, et välismaal õppimine on minu unistus ja ma ei taha enam siin linnas passida?!“
„Ma ei saa aru mis Tromsø Ülikoolil viga on?“
„Kas sa ei kuulanud mind üldse?“ ma käratasin. Ema vaatas möödakäijaid ning naeratas neile murelikult. Tüüpiline Claris! „Sa justkui ignoreerid mind kogu aeg!“
„See on lihtsalt absurdne!“ ta keeras mulle selja, „Su onu Cyrus töötab seal!“
„Me teame mõlemad väga hästi, et ta ei ole mu päris onu! Ta vaatab mind perversse pilguga iga kord kui me tema juurde läheme,“ ma ootasin, et ta end ümber pööraks. Ta tõmbas sõrmedega kergelt läbi oma heleblondide juuste ja vaatas mulle silma. „Miks sa aru ei saa, et ma ei taha kogu eluks siia jääda.“
„Jälle see jutt!“ ta viskas oma käsi õhku nagu mingis seebiooperis, „kas sa väidad, et mina olen oma elu siis raisku lasknud? Vigu teinud?“
„Asi ei ole ju sinus ema. Sa tegid oma otsused ja vead, lase minul nüüd enda omad teha!“ Kuidas saab üks inimene nii põikpäine olla?
„See ei oleks esimene kord,“ ta keeras ümber ja istus autosse. Ilma sõnagi lausumata vajutas ta gaasipedaalile ja sõitis minema.
Tore, just seda mul vaja oligi – kõndida koju kümme kilomeetrit. Ma vaatasin tagasi supermarketi poole. Seal ei olnud kedagi, keda ma oleks tundnud. Valetan, ma tundsin neid kõiki, aga mitte nii palju, et ma tahaks nendega koos koju sõita. Ma võtsin jälle välja oma mobiili ja vaatasin telefoniraamatut.
Erica – kindlasti mitte! Kelly – ma pigem hakkan supermodelliks, enne kui teda appi kutsun. Miks mul ta number üldse telefonis on? Lily – arvatavasti ainus variant.
„Isla?“ kuulsin ma kõrvalt tuttavat häält ja panin telefoni kiiruga ära.
„Carl,“ ütlesin ma peenikese häälega ja tundsin kuidas mu põsed punakaks tõmbusid. Ta vaatas autoaknast välja ja naeratas mulle.
„Ma arvasingi, et see olid sina. Kuhu sa lähed?“ Ta nägi hea välja ja mulle tundus, et ma sulasin. Ta nahk oli nii pruun, küllap oli ta kogu suve oma vanaema juures Hispaanias veetnud. Tema tumepruunid juuksed olid veidi pleekinud ja peaaegu õlgadeni kasvanud. Kuigi mulle tavaliselt ei meeldi pikkade juustega poisid, siis temale sobis see ideaalselt.
„Koju jalutan,“ ütlesin ma kiirelt ja astusin sammu tema auto poole. Tuliuus punane BMW, mille margist mul aimugi ei olnud, oli arvatavasti tema vanemate lõpukingitus. Kindlasti veel üks luksuslik lisa tema kroonikogule. „Ma käisin poes.“
Ma ei saanud aru, miks ta minuga üldse rääkis. Viimane kord kui ta minuga vestlust alustas, oli eelmise aasta sügisel ja seegi puudutas tema matemaatika kodutööd. Samas oli ta alati minu vastu sõbralik, soovis mulle sünnipäevaks õnne ja häid jõule, seda muidugi ainult koolis ja peaaegu kõige viimasena.
„Ja ei ostnud midagi?“ küsis ta muhelevalt.
„Ma unustasin rahakoti maha.“
„Tahad ma sõidutan su koju?“ küsis ta minu suureks imestuseks. Ma arvasin, et ta pärib edasi minu kummalise olukorra kohta, miks ma kümme kilomeetrit poodi kõndisin ja alles poes avastasin, et ma oma rahakoti maha unustasin.
„Kui see sulle tüli ei tee?“
„Jah, kümme meetrit minu kodust kaugemale sõita on tõesti kohutav piin,“ naeris ta ja avas mulle kõrvalukse. Ta kommentaar pani mu naerma ja ma istusin kiirelt autosse. See lausa kisendas luksusest ja ma ei saanud aru miks ta pere üldse siin linnas elas. See oli ilmselgelt mõeldud keskklassile, mida tema kindlasti ei olnud.
„Tegid suvel midagi erilist ka?“ küsis ta, enne kui sõitma hakkas. Ta võttis tagapingilt väikese pappkarbi, mis kubises CD-plaatidest ning pani mängijasse lillakat tooni plaadi. Ma tundsin selle muusika kohe ära – Thom Yorke. „The Eraser“ hakkas valjult mängima ning ta keeras muusika peaaegu sosina peale.
„Mitte eriti,“ ta hakkas sõitma, „ma olin enamuse ajast kodus ja täitsin ülikooliankeete.“
„Tõeline nauding kindlasti.“
„Noh, kõigil meist ei ole nii palju võimalusi välisriikidesse reisimiseks vabast ajast,“ ütlesin ma sarkastiliselt ja vaatasin aknast välja, ümisedes vaikselt laulu meloodiat kaasa, „miks sa üldse minuga hetkel rääkima hakkasid?“
„Mida?“
„Me ei ole kunagi ju erilised sõbrad olnud, miks nüüd? Ja ära jahu juttu sellest, et ma vajasin abi!“ Ma ei tea miks ma korraga pahameelt tema vastu tundsin. Ta oli ju lihtsalt sõbralik minuga. Tüüpiline mina!
„Aga sa ju vajasid abi!“ ta tegi väikese pausi ja hingas sügavalt sisse, „Ma ei tahtnud, et meie suhe niimoodi lõppes nagu see oli.“ Ta ei vaadanud mulle kordagi otsa.
„Mis suhe?“ Ma ei saanud aru mida ta mõtles, sest meil ei olnudki mingit suhet kunagi.
„Keskkool on läbi ja me läheme erinevatesse ülikoolidesse,“ ta tegi akna lahti, „ja ma tean, et me ei ole kunagi väga lähedased olnud, aga me oleme ju siiski naabrid, noh, peaaegu naabrid. Ma tahan uut algust või siis vähemalt head lõppu.“
„Sa oled üks kummaline poiss,“ ma naersin. Ma ei saanud ta põhjustest sõnagi aru, või siis vähemalt ma ei mõistnud mida ta mõtles.
„Kas sa tuled Borghildile?“ küsis ta korraga teemat muutes.
„Mis asjale?“ Mul ei olnud aimugi millest ta rääkis.
„Sa ei tea mis on Borghild?“ ta hakkas naerma, „Mitu aastat sa meie koolis oled käinud?“
See oli retooriline küsimus ja ma turtsatasin tema märkuse peale ning vahetasin laulu – „Black Swan“ ei olnud üks mu lemmikumaid lugusid.
„Iga-aastane lõpetajatele mõeldud ball,“ ta vaatas mulle küsivalt otsa, kuid ma ei olnud sellest kunagi kuulnud, „see toimub igal aastal juuli lõpus ning kõik siiani lõpetanud tulevad kokku, panevad uhkelt riidesse ja peavad pidu.“
„Tundub väga põnev,“ ütlesin ma irooniliselt. Uhkelt riidesse panemine ja ööläbi pidutsemine ei olnud minu lemmiktegevus.
„Hea, et ma sulle siis ütlesin, ma sain oma kutse juba kuu aega tagasi.“
„Äkki ma ei saanud kutset, kuna ma ei suutnud kooli lõpetada?“ naersin ma, kuigi sain oma eksamitulemused juba ammu teada.
„See on igatahes ülehomme, kell kuus.“
„Ülilahe!“ Ma ei saanud aru, kuidas ta mu hääles irooniat ei mõistnud. Väikelinna koolipeod ei olnud just eriti meeliköitvad, millega kahjuks paljud teised kaassõitjad ei nõustunud.
„Tead sa juba kellega lähed?“
„Carl, ma sain just teada, et selline üritus üldse eksisteeribki. Pealegi, ma arvan, et ma ei lähe sinna.“ Samal hetkel möödusime me Carli majast. See oli sama ilus kui tema autogi. Mitte, et neid kahte saaks tegelikult võrrelda, aga see nägi välja sama luksuslik, kuid lihtne. See oli valge kolmekorruseline puumaja, mida ümbritsesid kümned rohetavad puud ja punane moonipõld selle taga. Ma mäletan kui ma viimane kord seal käisin – elutoast avanes hämmastav vaade merele ja mägedele. Ma olin kaksteist.
Erinevalt Carlist, ei ole minu elamine nii silmapaistev. Kuigi ma elan tema majast vaid mõne minuti kaugusel, asub minu maja kalurikülas. Või vähemalt nii nimetan mina meie elukohta. Seal on umbes kümme maja, kõik üksteise küljes peaaegu kinni. Ainult minu toast avaneb sarnane vaade nagu Carli elutoast; nagu Carli igast toast.
„Tule ikka! Veel parem – lähme koos!“
„Mida?“ ma hakkasin naerma, võib-olla natukene liiga ebaviisakalt kõvasti kui me minu tänavasse keerasime. Ma nägin oma ema autot maja ees seismas.
„See on arvatavasti viimane õhtu, kui me kõiki oma klassikaaslasi näha saame. Kes teab millal järgmine kord tuleb. Ütle jah!“
„Ei,“ vastasin ma tõsiselt, kui ta autoga minu maja ees peatus.
„Ole nüüd! Ma tulen sulle kell pool kuus järgi. Ole pidulikult riides. Tegelt, mul ükskõik mida sa kannad. Ma ootan sind ülehomme siin samas kell pool kuus.“
„Siis pead sa väga kaua ootama,“ ma astusin autost välja, „aitäh, et mind ära tõid!“ Ma lõin autoukse kinni ja kuulsin, kuidas ta muusika kõvemaks keeras.
„Isla!“ hüüdis ta korraga, ma keerasin ümber ja nägin kuidas ta kõrvalaknast välja püüdis vaadata. „Ma ootan sind siis!“
Ma lihtsalt naeratasin talle, ta oli hämmastav. Ta oli ka ise sellega väga rahul, pilgutas mulle silma ning sõitis minema.
„Ma just tahtsin sulle vastu hakata sõitma,“ ütles Claris, kui ma esiuksest sisse astusin. Ta lebas parajasti elutoa diivanil ja luges Cosmopolitani. Nagu tavaliselt oli ta ka täna kolmandat korda oma riideid vahetanud.
Teda ei saanud kuidagi tavaliseks emaks kutsuda. Ta ei olnudki tegelikult mulle kunagi ema eest, sest meie vanusevahe oli kõigest 14 aastat. Ma isegi arvan, et ta ei olnud kunagi rahul selle mõttega, et ma temavanuselt oma tegudes targem olin ja salamisi ta kindlasti lootis, et ka mina 14-aastaselt rasedaks jääksin. Mul tekkis kahtlus, et ka mu ülikoolivalikud mängisid suurt rolli tema kadeduses. Seega – ta on kõike muud kui tavaline ema. Ta on mulle pigem vanema, naiivsema ja kadedama õe eest.
„Kuidas sa koju said?“ ta asetas ajakirja kohvilauale ja tõusis püsti ning jalutas köögi poole. Ma järgnesin talle.
„Carl sõidutas mind. Ta sõitis minust mööda ja võttis peale.“
„Carl Ford?“ küsis ta üllatunult. Ma noogutasin, võtsin laualt õuna ning üritasin oma tuppa minna. „Kas ta ei käinud mitte Kellyga?“
„Mis see siia puutub?“ ma pöördusin taas tema poole.
„Miks ta sind siis koju sõidutab?“
„Sest mul oli vaja küüti ja ta elab minust mõne minuti kaugusel. See ei tähenda veel, et me teinetesesse kohutavalt armunud oleme ja lapsi tegema hakkame.“ Ma teadsin, et see kommentaar ärritab teda.
„Miks sa Kellyt vihkad?“
„Mida sa ajad, ema? Millisest otsast sa välja lugesid, et ma Kellyt vihkan?“ Mis ei olnud tegelikult üldsegi vale.
„Kelly helistas just ja küsis kas mina ja su isa ülehomme ballile läheme. Ma imestan, et sa meile sellest rääkinud ei ole.“
„Ma sain sellest ise alles teada,“ ütlesin ma vabanduseks.
„Igatahes, ta korraldab seda ja tahtis teada kas me tuleme kolmekesi. Jutu käigus sain ma nii mõndagi teie suhte kohta teada.“
„Palju õnne sulle siis! Mul on hea meel, et te kaks nii headeks sõbrannadeks olete saanud,“ ütlesin ma ükskõikselt ja jalutasin köögist minema.
„Isla, sa ei lähe sellele ballile,“ hüüdis ta mulle. Jube kahju, tahtsin ma talle vastu hüüda, kuid kõndisin selle asemel oma tuppa.

"Sind otsides" Eessõna

2010-02-11T04:23:00.000-08:00

„Iga kord kui ma ta lõpuks leian on ta mu elust kadunud sama kiiresti kui tuli. Ma meenutan iga tema nägu, naeru, silmapilgutust, kuid juba üksnes see mõte temast tekitab tunde nagu ma tahaks südame välja rebida – kui mul see vaid oleks.

Ma ei saa olla ilma temata, aga ta ei tunne mind, vähemalt mitte päriselt ja see teebki kõige rohkem haiget. Seda muidugi juhul, kui mul oleks võimalik midagi sellist üldse tunda.

Ma tean, et ta on minu. Igavesti. Ma tean, et meie hinged on kokku loodud, aga mitte miski ei luba meil koos püsida. Ta justkui põgeneks minu juurest iga kord.“ – Dean Jakob Ward Fuller, 1547

Eessõna

Pisarad voolasid mööda tema põski ja ta ei suutnud lõpetada. Ometi sundis ta end vaikima, hääletult nutma ja pühkis ühe käega oma pisarad. Ta vaatas mulle silma ning tuli sammukese lähemale, kuni ma tundsin tema tasast hingamist oma näol. Ta käed olid nüüd nii külmad kui need minu paljaid käsivarsi puudutasid, mul tekkisid külmavärinad. See oli aga hea tunne, justkui siis, kui me esmakordselt nii lähedased olime. See oli aeg, kui ma lihtsalt unustasin hingata, kuna ma olin niivõrd võlutud – tema poolt.

Ma vaatasin talle silma, kuid mu pilk ei reetnud midagi, see oli lihtsalt klaasistunud temale. Ta silmad olid nii pehmed ja õrnad, ning pühkisid justkui kõik mured ära, kuni mulle tuli taas kuri reaalsus meelde – miks ta üldse alguses nutma hakkas, miks pisarad jälle ta silmist voolasid. Ta sulges korraks silmad, kogus end ja võttis minu näo õrnalt käte vahele.

„Ma ei lase sul mind kunagi unustada!“ ta ütles ja vaatas mulle sügavalt silma. Korraks jäi talle mulje, et ma ei tundnud teda äragi. Tühi pilk ja ei mingit reageeringut sellele, mida ta just ütles. Selleks oli aga liiga vara. Veel mitte, ma ei saa teda veel unustada.

„Ma ei suudakski,“ ütlesin ma ja panin oma käed tema käte peale. Mu silmad lõid hetkeks särama ja ma tundsin, et olen ta jälle leidnud. Ma olin tema oma, veel natukene aega. – Isla, 2012