"Some day you will be old enough to start reading fairy tales again."
Nad tulid meile lähemale, küllap soovist juua võtta. Carl vestles parajasti Roberti ja Lilyga ning ma keskendusin edasi härra Thompsonile ja Deanile.
„Mul on nii kahju, et ma kunagi sulle külla ei tulnud. Samas, ma ei tea ju kus sa eladki,“ naeris härra Thompson.
„Parem vist on kui sa ei tea. Sa ju mäletad, mis eelmisel korral juhtus.“ Tema hääl tundus üha sarnanev ühele häälele, mida ma hiljaaegu tundma õppisin.
„Ma aga ei usu, et sa siia nüüd ainult minu pärast tulid,“ naeris härra Thompson, „mis sul seekord plaanis on?“
Ta saatis hetkeks pilgu üle saali ning vaatas ka selja taha, ma keerasin kiiresti eemale. Paraku aga liiga hilja ning me pilgud kohtusid. Ma tundsin kuidas mu põsed õhetama lõid ning ma ootasin paar sekundit, et pea tagasi keerata. Ta vaatas ikka veel minu poole ning ma ei saanud enam teeselda, et ma pealt ei kuulanud.
„Aah! Elve!“ ütles härra Thompson rahulolevalt kui märkas mind tema poole vaatamas, „Dean, saa tuttavaks eelmise aasta ühe silmapaistvaima lõpetajaga, Elve Moth-Calbon. Ja see on minu ammune sõber Dean Fuller.“
„Ma eelistaksin pigem nime Isla,“ ütlesin ma vaikselt, õnneks oli tuli saalis võrdlemisi hämar ja punetust mu põskedel ei olnud loodetavasti nii palju näha.
„Meeldiv tutvuda,“ ütles Dean ja ulatas mulle tervituseks oma käe, ma võtsin selle vastu. Ta surus minu kätt õrnalt oma pihus, see oli soe ja pehme. Tegelikult lausa kuum. Ma ei saanud salata, et ma tema vastu midagi tundsin. Samas kes ei tunneks tema vastu mitte midagi, ta oli äärmiselt võluva välimusega mees ja kuigi me olime täiesti tundmatud teineteisele, oleks ma teda nagu juba aastaid tundnud. Lihtsalt see tõmme, mis mul tema vastu oli tundus nii kõikehaarav ja ma ei suutnud millestki muust mõelda.
„Elve,“ ma saatsin härra Thompsonile selle peale tõsise pilgu, „Isla läheb sellest sügisest Inglismaale Bristoli Ülikooli.“ Ta ütles seda väga uhkel toonil.
„Bristol?“ küsis ta imestusega. Ta hääl tundus nii tuttav.
„Jah, kas pole mitte tore! Pole ju ka ime, et ta nii kaugele läheb, ta oli üks parimatest!“ härra Thompson saatis mulle suure naeratuse. Dean paistis segaduses olevat.
„Ma arvaks ikka, et üks parimatest lõpetajatest läheb ikka Oxfordi või Cambridge'i. Mitte Bristolisse. Miks sa selle valisid?“
„Dean teab väga palju välismaal õppimisest, ta on pool oma elust välisriikides veetunud.“
„Ära üle pinguta,“ ütles Dean viisakalt, „minu arust ei ole Bristol just kõige parem kool võrreldes sellega, milleks sa Sami jutu põhjal võimeline oleksid.“
„Muidugi oleks tore olnud Oxfordi minna, see oleks vist igaühe unistus, aga Bristol pakkus mulle täisstipendiumi.“ Ma ei tahtnud täiesti võõrale rääkida oma rahamuredest, öeldes, et mul ei jätkunud Oxfordi minekuks lihtsalt raha ning korraga välgatas miski minu peas. Mulle jõudis kohale, kus ma seda häält varem kuulnud olen. Kuidas mulle see ometi varem meelde ei tulnud? Telefon – ta helistas mulle, mitmeid kordi. Mu põsed hakkasid taaskord õhetama.
„Isla, lähme tantsima?“ Carli hääl kostus kuidagi nii kaugelt. Ma olin klammerdunud oma mõttemaailma ning ta haaras õrnalt mu käest. Dean vaatas mulle küsivalt silma.
Ma tundsin esimest korda elus midagi sellist. Mul oli tohutu tahtmine jääda edasi rääkima Deaniga, keda ma vaevu tundsingi. Temas lihtsalt oli midagi nii ligitõmbavat ja uut. Ma ei osanud enam valida, kuni ma kõhklema hakkasin – Carlis.
„Mitte nüüd, Carl, kutsu Kelly,“ ma silmasin Kellyt teiselpool lauda tüdrukutega vestlemas, „ma ei tahaks, et ta minust jälle uusi laimujutte välja mõtleks.“
„Olgu, aga pärast?“ küsis ta suure naeratusega. Ma noogutasin talle nii südamlikult kui suutsin ning ta lahkus minu kõrvalt. Ma vaatasin talle veel mõne hetke järele ning ma ei tea, miks ma temas kahtlema hakkasin, aga miks ma talle korraga nii palju meeldin?
Ma ei tahtnud Deani kõrvalt lahkuda. Temas oli midagi salapärast, mis mind tema poole tõmbas ning ma vaatasin talle taaskord sügavalt silma. Ma imestasin, kuidas me nii kaua lihtsalt vaikuses olla suutsime, aga ometi nii mugavalt tundsime. Vähemalt mina tundsin.
„Dean, ma pean inimestega suhtlema, tule pärast minu poolt läbi,“ ütles härra Thompson ja patsutas Deani õlga, „mäletad ikka kus ma elan?“
„Muidugi,“ ütles ta tõsiselt, „tegelikult ma peaksin ka korraks minema. Vabandust!“
Minu suureks üllatuseks oli ta minu vaateväljast kadunud enne, kui härra Thompson jõudis ühe sammugi astuda. See oli tore, väga tore! Mu elu tundus nagu üks suur iroonia. Ma vaatasin Carli, kes nüüd tantsupõrandal Kellyga tantsis, laul oli küllaltki aeglane ja mul hakkas kõhus keerama. Ma võtsin esimese lonksu oma joogist, mis kogu selle aja mul käes oli olnud ning vaatasin tühja pilguga üle saali.
Lily ja Robert jutustasid endiste klassikaaslastega ning teades Lilyt, kiitles ta kindlasti oma stipendiumist ilukooli. Ta tahtis alati teistest parem olla, kuid omavahel ei võistelnud me kunagi. Me aitasime teineteist, me täiendasime üksteist, ta oli osa minu hingest.
Ma vaatasin tema rõõmsat nägu ja ei kujutanud ette ülikooliaastaid ilma temata. Ma ei ole kunagi kaugsuhete püsivusse uskunud. Isegi kui see oli vaid parimate sõprade, mitte armastajate, vahel. Midagi muutub ikka ja inimesed kasvavad lahku. Seega ma ei uskunud, et me pärast ülikooli lõppu veel teineteist äragi tunneme. Ma sain seda ainult loota.
Ta nägi mu pilku üle saali, naeratas ning viipas seejärel käega, et ma nendega ühineksin. Ma mõtlesin hetkeks ja otsustasin tema juurde minna.
„Tantsime?“ küsis hääl minu selja tagant ja haaras mul õrnalt randmest. Ma pöördusin ja nägin Deani kogu pikkuses enda ees seismas. Ma ei noogutanud, ei andnud mingitki märki nõusolekust, kui ta mu juba tantsupõrandale viis.
„See on mu üks lemmiklugusid,“ ütlesin ma vaikselt kui muusika mängima hakkas. Ma tahtsin asetada oma vasaku käe tema õlale, aga see oli liiga kõrgel ja hoidsin kinni hoopis tema käsivarrest. See oli nii tugev ja lihaseline. Oma parema käe panin ma tema vasakusse kätte, mida ta kindlalt hoidis. Ta tõmbas mu tugevalt enda vastu, et meie vahel ei olnud õhkugi.
„Las ma arvan – Naked as we came?“
Ma noogutasin ja lasin laulu tasastel sõnadel end liigutada. Ma ei osanud tegelikult väga hästi tantsida ja ma usun, et astusin Deani jalgadele rohkem kui tohtinuks, aga ta ei öelnud sõnagi vaid naeratas mulle.
„Sa helistasid mulle,“ ütlesin ma vaikusele vahele segades.
„Kuidas sa seda mäletad?“ küsis ta ehmatusega.
„On sinuga kõik korras? Ma sõidutan sind äkki koju?“ pakkus Carl ning ma pöörasin hetkega pilgu tema poole.
„Mida?“ küsisin ma hajameelselt ning tundsin kuidas valu mu rinnus korraga lõppes.
„Sõidutan sind koju? Väljas on torm, ma ei tea kui kaua sa bussi peaksid ootama.“
Ma vaatasin tagasi kohvikuleti poole, Kelly seisis liikumatult võõra mehe kõrval, kes parajasti telefoniga rääkis.
„Äkki sa peaksid Kelly eest hoolt kandma,“ pakkusin ma ja vaatasin paluvalt Lilyt.
„Ma arvan ka. Ma usun, et Robert saab meid mõlemaid ära viia,“ Lily pööras pilgu Robertile ja andis talle põsemusi, „saad ju?“
„Jah, aga keegi peab Isla siis sülle võtma,“ ütles ta naeratusega. Ma arvutasin kiiresti peas: Robert, Lily, Bo, Samantha, Julia ja mina. Ning nagu ma teadsin, siis oli Roberti autos kuus kohta. See oli lihtsalt väike fakt, mida Lily mulle oli maininud. Ma vaatasin Viccyt ja ei suutnud uskuda, et Robert oleks tahtnud teda koju viia. Pealegi oli Viccyl alati isa väga aldis talle järgi tulema.
„Kes siis veel tuleb?“ küsis Samantha. Näis, et ka tema ei teadnud kellest jutt käis. Enne seda oli ta pidevas vestluses Bo ja Juliaga.
Ma ei saanud enam Roberti häälele keskenduda, kui selle võõra mehe hääl taas nii valjult kõlama hakkas. Ma keerasin ennast tema poole ja nägin kuidas ta vasak käsi rusikasse tõmbus. Kelly jälgis teda paari sammu kauguselt ning märkas, et ka mina teda jälgin. Ma ei saanud enam teeselda ning otsustasin kõvera naeratuse kasuks. Mul oleks ka endal sellest külmavärinad tekkinud. Võõras mees vestles ikka veel telefoniga ning Kelly hakkas meie suunas liikuma.
„Said maha rahunetud?“ küsis Carl, kui Kelly tema selja taga seisis ja käed omastavalt üle tema õlgade viskas.
„Ma tahtsin sulle öelda, et ma pean varsti kodus olema. Hakkame minema.“ Ta hääl kõlas nagu Carli tulevase abikaasa oma – võimukas ja kõikenõudev. Ma nägin vaimusilmas milliseks kujuneks nende tulevane ühine elu. Ma ei kadestanud seda karvavõrdki. Küll aga kadestasin ma, et ta Carliga koos koju sõitis.
„Oled sa kindel, et saad ilusti koju?“ küsis ta minult püsti tõustes.
„Jah, täiesti,“ unustades eelneva vestluse Robertiga täielikult ning ma ei saanudki teada kes meiega koduteel ühineb. Carl ja Kelly suundusid mõlemad kohvikust välja ja ma märkasin kuidas too võõras mees Kellyle järele vaatas. See oli ikka hämmastav, mis mulje ta meestele alati jättis. Ja see võõras ei olnud mingi erand.
„Me peaksime ka äkki minema hakkama,“ ütles Robert püsti tõustes ning vaatas Viccyt, „anna andeks, et ma sind kaasa ei saa võtta, aga...“
„Mu isa tuleb mulle kohe nagunii järgi,“ Viccy saatis talle kiire naeratuse ning tõusis püsti, „ma hakkan minema. Homme näeme!“ Ta lahkus meie seltskonnast rõõmsal näol, ma ei saanud kunagi aru miks ta üldse meiega koos tahtis olla. Ta teadis sisimas väga hästi, mida me tema vastu tundsime. Ma võisin vahel ikka tõeline nõid olla, hea vähemalt, et ta mu mõtteid ei oska lugeda. Samal hetkel lahkus ka võõras kohvikust.
Nagu ma poolel teel koju teada sain, pidi Robert bussipeatusest ühe sõbra auto peale võtma, kuid too oli helistanud ja plaanid katkestanud. Seega jäi minu tagumik kindlalt polsterdatud tooli külge.
Kogu tee ei saanud ma poolt sõnagi suust välja. Selle asemel rääkisid kõik teised autos istujatest oma plaanidest pärast suve – kuhu ülikooli keegi läheb, kes hakkab vanemate firmas tööle ja kes läheb lihtsalt maailma avastama. Kogu vihmane ilm oli mu väga uniseks teinud ning mu tuju allapoole nulli viinud, seega hoidsin oma silmi kinni ja teesklesin, et ei kuule midagi.
„Isla,“ ütles Lily vaikselt mind ärkvele müksates, „me oleme su maja ees.“
„Mis kell on?“ oli minu automaatne küsimus.
„Kohe kaksteist,“ ma kuulsin kuidas autouks minu kõrval lahti läks, „aitame ta tuppa, Robert!“
„Ei, pole vaja,“ ütlesin ma uniselt, avasin kohmakalt oma turvavöö ja astusin autost välja, Lily seisis lahtise autoukse kõrval ja aitas mind.
„Sa näed välja nagu sa oleks joonud,“ ta naeris ning ma toetasin oma keha tema najale üritades vahepeal ise jalule saada.
Ma ärkasin järgmisel päeval täpselt kell kaks päeval kui onu raginaga minu tuppa sisse tormas. Ma keerasin oma unise näo tema poole, silmad ikka veel kinni, lootes, et ta läheb uuesti minema. Näis, et ta otsis midagi. Ma lasin kuuldavale oige, kuid ta ei teinud väljagi.
„Mida sa tahad?“ küsisin ma kareda häälega. Ma tundsin valu kurgus, mida eelneval õhtul veel seal ei olnud ning köhatasin. Sellest hakkas mu pea valutama, nagu keegi virutaks haamriga mulle iga kahe sekundi tagant vastu pead.
„Ma otsin sinu,“ ta avas minu kapiuksed, „peokingi.“
„Mul ei ole ühtegi,“ ma tõusin voodile istukile, mu hääl muutus iga hetkega üha karedamaks, „mis ajast sa naistekingi kannad?“
„Mis su häälega juhtus?“ Ta lõpetas hetkeks otsimise ja vaatas mulle silma.
„Mu häälega juhtus see, et ma läksin magama ja ärkasin üles ja siis see oli selline,“ vastasin ma sarkastiliselt. Ma ei tea miks, aga mu tuju oli halb. Onu pööras pilgu kõrvale ja sobras edasi minu kapis.
„Kus su kingad on?“
„Miks sul kingi vaja on? Ainsad kingad, mida ma oman on pärit aastast 1998, kui ma olin umbes 3-aastane.“
„Ei, sa kandsid eelmisel aastal tädi matustel ju neid musti kingi. Pärlitega,“ ta jätkas otsimist.
„Need ei olnud minu omadki. Ma laenasin need Lilylt.“
„Mul on täna kohting!“
„Ning sul on kontsi vaja?“
„Ei, Isla!“ ta naeris, „Mu kaaslane, Elena, oli eile oma mustadel kingadel kontsa murdnud ja ma ütlesin, et sul on üks paar.“
„Sa käid kohtamas?“ Seda oli mul kummaline kuulda, sest mu onunaine oli alles eelmisel aastal traagiliselt hukkunud ning mõte onu Davidist ja mõnest teisest naisest tundus lihtsalt kummaline. Rääkimata siis veel minu kingade laenamisest võhivõõrale.
„Ma ei tahtnud sulle sellest enne rääkida, kui asjad tõsised on.“
„Ja asi on siis tõsine?“
„Ma ei tea,“ ta naeratas kergelt punastades, „aga kui sul pole ühtegi paar kingi, millega sa siis lähed?“ Onu hakkas mu toast välja minema.
„Ma ei tea, küll ma midagi välja mõtlen.“
Tegelikult teadsin ma juba eile kleiti ostes mida ma jalga panen – tennised. Ma ei oska, ei ole kunagi osanudki kontsadel kõndida. Ainus asi mis mind eelmisel aastal matustel püsti hoidis oli mudane pinnas, kuhu kontsad sisse vajusid. See oli ühtlasi kohutavalt piinlik ja äärmiselt mugav. Ma vandusin endale, et ei kanna enam kunagi midagi, milles võiksin ümber kukkuda, välja arvatud rulluisud.
Mu mobiil hakkas helisema.
„Jah?“
„Lily siin, miks sa varem telefonile ei vastanud?“
„Ma ärkasin alles.“
„Mis su häälel viga on?“
„Vana uudis. Mis viga?“
„Ma tahtsin öelda, et su kleit on minu käes?“
„Mis kleit?“ oli minu esimene reaktsioon, „Ahso, kuidas see sinu kätte sai?“
„Me unustasime selle eile poodi. Ausõna sul vedas, et ma täna hommikul perega sinna sööma läksin ja Gertrud, see müüja selle mulle andis.“
„Vedas jah,“ ütlesin ma ükskõikselt. Ausõna, ma lootsin hetkeks isegi, et ma ei saagi ballile minna. Ühe öö jooksul saab palju muutuda, kui ma veel eile olin väga entusiastlik selle suhtes, siis täna hommikul – pärastlõunal – ei suutnud ma seda mõtet taludagi.
„Oled veel seal?“ küsis Lily, ma võpatasin ja tõusin voodist üles. Mu pea hakkas veel jubedamalt lõhkuma ning ma avasin oma lauasahtli aspiriini otsides.
„Jah. Kuule ma ei saa hetkel rääkida.“
„Olgu, aga ma tulen sinu juurde äkki enne balli, paneme koos riidesse.“
„Kas Robert ei pidanud sulle mitte järgi tulema?“
„Issand, kuidas ma sain selle unustada. Saame viieteist minuti pärast sadamas kokku?“
Ma ei tahtnud tegelikult seda kleiti ju kätte saada. Veel vähem tahtsin ma Carlile otsa vaadata ning ma ei saa aru miks ta minuga nii sõbralikult käitus.
„Sa näed kohutav välja,“ ütles Lily, kui me kakskümmend minutit hiljem kohtusime. Ilm hakkas muutuma tormiseks. Ma olin selga pannud teksad eelmisest õhtust, tossud, nokamütsi ja halli välja veninud New York Yankees'i dressipluusi mille isa oli mulle kunagi ammu Ameerikast toonud.
„Aitäh,“ ütlesin ma uimaselt ja köhatasin korraks.
„On sinuga kõik korras? Oled sa haige?“
„Loodame.“ Ta ulatas mulle kilekoti, kus oli siis arvatavasti minu kleit.
„Ma panin sulle paari kingi ka kilekotti. Ma loodan, et sa ikka tuled.“ Ta kallistas mind ja mul hakkas külm.
Kümne minuti pärast olin ma jälle kodus, viskasin elutoa diivanile pikali ja vajutasin teleka mängima. Ma ei ole tavaliselt suur telekainimene, ma tean haruharva, mis siin riigis teoksil on ja mul pole aimugi mis saated regulaarselt käivad. Seega valisin ma vaatamiseks parajasti käiva Kariibimere piraatide 4. osa.
„Isla!“ kuulsin ma valju hüüet ja tundsin seejärel kõva raputamist.
„Mida!“
„Kallis, kell on juba veerand kuus! Kas sa ei peaks end valmis panema?“
„Mida?!“ See kujunes mu uueks lemmiksõnaks. Ma hüppasin kiiresti püsti ja märkasin, et kandsin ikka veel oma vanu riided. Samas olid mu peavalu ja kare hääl kadunud. Ma krabasin kiiruga kilekoti diivani kõrvalt ja jooksin vannituppa.
Ma tõmbasin hetkeks hinge ja vaatasin peeglisse. Minu üllatuseks ei olnudki vaatepilt niivõrd hirmuäratav. Ma vabastasin oma punased juuksed hobusesabast ning lasin neil õlgadele langeda. Seejärel pritsisin ma külma vett näole ja võtsin riided seljast. Ma olin nii valge, mind oleks võinud vabalt segi ajada albiinoga. Tegelikult mitte nii ekstreemne, kuid ma olin ebaloomulikult heleda nahaga.
Ma avasin kilekoti ja võtsin ettevaatlikult kleidi ning panin selga. See istus mulle ideaalselt, nagu see oleks täpselt minu keha jaoks õmmeldud. Ma võtsin ema vanast ehetekarbist paar juukseklambrit ja kinnitasin need pähe ning lisasin veidi põsepuna ja ripsmedušši.
„Isla, sa näed vapustav välja,“ ütles David kui ma vannitoast välja astusin.
„Ega see liig ei ole?“ Ma silusin kleiti ja juukseid ning vaatasin talle häbelikult silma.
„Sa oled hingematvalt kaunis.“
Tegelikult tundsin ma end täieliku tsirkuseklounina. Ma ei ole harjunud kandma kleite, rääkimata kõrgetest kontsadest, mis mul nüüd jalas olid. Reetur! Õuest kostus korraga autosignaal.
„Võta jakk kaasa,“ ütles onu hoolitsevalt ja ulatas mulle jaki. Tuul oli vaibunud, kuid taevas näis ikka veel selline nagu hakkaks kohe sadama. Carl lükkas esiukse enda kõrval lahti ning naeratas mulle.
„Tere! Tule sisse.“
„Tere, Carl. Väga kena sinust, et sa ta endaga kaasa võtad,“ ütles David talle lehvitades, „ma loodan sind ikka täna kodus näha, Isla.“
Ma ainult muigasin ning Carl saatis mulle uuriva pilgu. Ta vaatas mind pealaest jalatallani, tundus, et ta oli rahul sellega, mida nägi ning naeratas uuesti.
„Teil pole vaja muretseda,“ ta vastas ja vaatas siis minule silma enne kui sõitma hakkas, „sa näed väga ilus välja.“
Ma naeratasin, tundes piinlikkust ning vaatasin tema riietust. Ta kandis musta ülikonda valge särgi ning sügavsinise lipsuga ning oli oma pikad juuksed kukla taha patsi pannud. Ta oli väga soliidne ja mulle tekkis kõhtu õõnes tunne. Tunne, mida ma ei oleks kunagi arvanud tema vastu tundvat.
Ma vaatasin Carli poole, ta oli keskendunud autojuhtimisele ning ma ei öelnud sõnagi, ja seejärel aknast välja üha pilvinevat taevast. Minu kodu juurest kooli ei olnud väga pikk tee ning pärast kümme minutit vaikuses istumist jõudsime me kooli parklasse.
Kell hakkas varsti kuus saama ning kooli ette kogunes üha rohkem autosid. Kõik kiirustasid parklast kooliaulasse mis oli lausa luksuslikult üles ehitud. Ma ei olnud seda kunagi nii pidulikuna näinud. Hoolimata küllaltki kohmakalt keskmisest ruumisuurusest tundus see avaram kui kunagi varem ja mul tekkis hetkeks isegi hirm suve lõpul kodust lahkuda.
„Lähme võtame midagi juua,“ ütles Carl ja võttis mul käest kinni. Ma tean, et oleksin pidanud talle algusest peale aimu andma, et tahan olla ta sõber ja ei midagi enamat, laskma tal käest lahti, aga see kiusatuslik tunne minu sees oli liiga tugev. See oli nagu adrenaliin, mis läbi minu jooksis kui me kahekesi käsikäes üle tantsupõranda kõndisime. Vaikselt hakkas mängima aeglane muusika ning ma nägin kuidas paarid meie ümber tantsupõrandale astusid.
Ta lasi hetkeks mu käest lahti ja valas meile mõlemale plastiktopsidesse vaagnas olevat punast jooki.
„Aitäh,“ ütlesin ma seda vastu võttes.
„Sa tulid ikkagi!“ kiljatas Lily, kui ta üle põranda minu poole kiirustas, Robert tema järel. Ta oli oma tavaliselt pulksirged juuksed lokki keeranud ning need kaunistasid tema avarat dekolteed, mis talle üllatavalt hästi sobis.
„Ma ei saanud ju seda kõike nägemata jätta,“ ütlesin ma irooniliselt, kuna pidu ei olnud veel õigesti pealegi hakanud. Aeglane muusika asendus millegi rütmikamaga. Ruum hakkas tasapisi juba inimestega täituma ja ma nägin kuidas kaks meest lavale läksid ning mikrofonid haarasid. Keegi vajutas muusika kinni.
„Tere õhtust daamid ja härrad!“ ütles koolidirektor Sam Thompson, ta oli vanem härrasmees ning kandis helesinist ülikonda, mis oli moest läinud juba vähemalt 50 aastat tagasi.
„Te ei tea kui hea meel on mul täna siin teie ees seista, näha neid kõiki tuttavaid nägusid. Nüüd öelge mulle, kes teist mind ei tunne?“ See küsimus oli mõeldud pilkena, kuna ta on selle kooli direktor olnud juba üle neljakümne aasta ja kõik saalisolijad tundsid teda. Lihtsalt pidid, meie linn oli selleks liiga väike.
„Kallid endised lõpetajad, nautige seda õhtut kuniks saate!“ ütles ta kiirustades, andis mikrofoni tema kõrval seisnud mehele, kes nüüd laulma hakkas, ja läks lava pealt maha.
„Dean!“ ütles härra Thompson ja haaras pika mehe oma embusesse. See oli see sama mees, keda ma eile kohvikus nägin. See täiesti tundmatu, kuid ometi kuidagi nii tuttav mees minu jaoks. Me seisime Carliga vaid paar sammu eemal kohast, kus kaks meest nüüd kohtusid. Deani oli nagu hiiglane härra Thompsoni kõrval ja ma arvasin, et ta murrab vaese mehe täielikult. Ta tundus täna veel suurem ja jõulisem kui eelneval õhtul ning ma ei suutnud temalt pilku võtta. Ta kandis musta ülikonda ilma lipsuta, mille valgel särgil olid kolm ülemist nööpi lahti jäetud.
„Sam!“ ta patsutas tugevalt tema õlga, „Pole sind ammu näinud.“
„Mida sa siin teed?“
„Ma mõtlesin, et sul on hea meel mind näha?“ küsis ta muheledes.
„Mul ongi, aga see oli pea kakskümmend aastat tagasi kui sind viimati nägin. Sa pole karvavõrdki muutunud.“
Seega ta ei saanud kindlasti olla 25-aastane, kui ta kakskümmend aastat tagasi samasugune välja nägi.
„Kas lähme?“ küsis Carl pärast filmi lõppu. Ma olin tooli külge kui liimitud ja reaalsustaju täielikult kaotanud.
„Ma tahan midagi süüa!“ ütles Kelly kui ta Carli kõrvale jõudis. Kui me kinomajast väljusime oli päike juba looja läinud ning tänavalaternad kõikusid kahtlaselt tugeva tuule käes mis nüüdseks tõusnud oli.
„Ta sööb?“ sosistas Lily mulle kõrva, ma tundsin irooniat tema toonis. Ma ei olnud kõige sobivam inimene kommenteerima kellegi kehakaalu ja kui peenike ta on, rääkimata nende toitumisest, võttes arvesse, et ma olin peenem kui Kelly.
Ma olen alati olnud väiksem kui teised tüdrukud ning minu ema tegi selle mulle selgeks juba enne 10. sünnipäeva. Alguses ta arvas, et asi oli geenides, tema omades loomulikult, kuid ta ise ei olnud kunagi teismeeas just kuigi peenike olnud, nagu mina. Seega hakkas ta buliimiat ja anoreksiat kahtlustama. See oli loomulikult vale, ta ei suutnud lihtsalt leppida, et ma sellise figuuriga olin. Ma jõudsin kaks korda käia koguni nõustaja juures, seda hetkeni, mil isa teada sai, mida ema tegi ja kuhu ta mind viis. See kõik oli muidugi aastate eest, kui nad mõlemad veel elus olid.
Ma ei ole kunagi tegelenud enesenäljutamise, dieetide või veel hullem – oksendamisega pärast söögikorda. Ma lihtsalt olin selline ning harva olin ma sellega rahul. Ma tahtsin lihtsalt olla nagu kõik teised. Iga kord kui ma seda aga Lilyle mainisin, pidas ta mulle muidugi pika loengu maha, kuidas kõik tahaksid minu moodi olla. Usun ma jah!
Tuul muutus väljas iga hetkega üha tugevamaks ja mõne minuti pärast hakkas sadama. Nii palju siis ilusast ilmast reede õhtul sõpradega. Me jooksime üheskoos üle tee kohvikusse, mis oli praegusel kellajal peaaegu tühi. See oli kummaline, tavaliselt kubises see külaelust.
„Appi, ma pole sellist tormi juba ammu näinud,“ naeris Lily kui me kohviku uksest kõik sisse jõudsime. Mu juuksed jõudsid selle lühikese ajaga läbimärjaks saada ja rippusid nüüd pulksirgena mu õlgadel. Õhuke pluus ei andnud samuti enam palju sooja ja ma trügisin teiste vahelt läbi, et üks kakao osta. Poolel teel letini müksasin ma kogemata Carli õlga ja ta pühendas kogu oma tähelepanu minule. Sõbrad meie ümber hakkasid samuti kõik leti poole trügima, jättes meid kahekesi välisukse kõrvale.
„Sul on külm.“ See ei olnud küsimus ja Carl tõmbas silmagi pilgutamata jaki seljast ning asetas selle minu õlgadele. See oli justkui soojaks köetud tema keha vastas ja kui ma oleksin olnud suhkur, oleksin ma sulanud.
„Sul hakkab ju külm,“ ütlesin ma kohmetult viisakusest, kuigi ma ei tahtnud talle seda tagasi anda.
„Kuule, ma ei ole vähemalt läbimärg, joon midagi sooja ja istun soojapuhuri kõrvale,“ naeris Carl. Ma nägin kuidas Kelly meist koos Viccyga möödus ning mulle kurja pilgu saatis.
„Ma võtan parem kakao,“ ma läksin kiiruga leti juurde ja tellisin oma joogi.
„Mulle ka palun üks,“ ütles Carl mõne hetke pärast, „ ma maksan.“
„Ei, pole vaja,“ ma naeratasin ning tundsin kuidas mu põsed õhetama hakkasid. Soojus lausa voolas tagasi minu kehasse ja ma teadsin, et asi ei olnud ainult Carli jakis.
„Ma ei ole enam Kellyga koos, kui sa seda arvad.“
„Kas see on mulle oluline informatsioon?“
„Ma mõtlesin, et sa peaksid teadma,“ ütles ta mulle silma pilgutades.
Ma ei ole kunagi eriti hea olnud inimestega suhtlemises. Ma olin enne Lilyga kohtumist praktiliselt täielik erak ehk kuni 7. klassini. See oli aeg, kui ma üritasin oma vanemate surmast üle saada. Ta tutvustas mind minu esimesele poisile. Thane Thanner – ta oli vahetusõpilane Ameerikast ning elas Lily peres kasupojana. Ma olin siis 14-aastane ja tema oli minust kolm aastat vanem. See oli üpriski kummaline aeg minu elus.
Mul tekkis temaga juba päris alguses tugev side, loomulikult olime me esimesed kuud vaid sõbrad, kuid alates hetkest, millal meist said midagi enamat, möödus kõik nii kiiresti. Ma olen talle alati lõputult tänulik nende kogemuste eest, mida me üheskoos jagasime. Ja seal oli mida jagada.
Ta oli loomulikult kogenum peaaegu kõiges, mis meie suhtes toimus. Alates esimesest suudlusest ning ei möödunud kaua kui ma tahtsin temaga kõike jagada. See oli aeg minu elus, kui ma arvasin, et olin leidnud oma eluarmastuse. Nüüd järele mõeldes oli see väga tobe idee, ma olin ju siiski veel 14. Ma teadsin, et meie suhe ei olnud määratud püsima ning ma ei näinud teda pärast lahkumist enam kunagi.
Tookord ma ei saanud täpselt aru, miks ta üldse minuga olla tahtis. Kui päris aus olla, siis ei saa ma sellest tänasenigi aru.
Me istusime kõik kohviku tagumisse nurka suure laua äärde. Ma leidsin kõige soojema koha kamina kõrval diivanil, Lily istus minu kõrvale.
„Meie külla on rahvast juurde tulnud,“ ütles Kelly.
„Mida?“ küsis Lily vinguvalt, ilmselgelt, et väljendada ükskõiksust selle vastu, mida Kellyl öelda oli.
„Jah, mul on uus naaber!“
„Sensatsioon,“ jätkas Lily sarkastiliselt.
„Kas siin midagi süüa ka saab?“ küsis Kelly mõne hetke pärast vinguval häälel. Ta istus minu vastas koos Carliga.
„Sa oleksid siin nagu esimest korda,“ turtsatasin ma vaikselt. Ma imestasin ka ise oma reaktsiooni, võttes arvesse, et ma olen tavaliselt suures seltskonnas väga vaikne. Kelly ignoreeris mind ja pöördus seejärel Carli poole.
„Mis kell sa mulle homme järele tuled?“ Carl muutus näost punaseks ning ta pilk kohtus hetkeks minu omaga.
„Ee...“ alustas ta vestlust väga veenval häälel, „... ma lähen Islaga.“ Kõik meie ümber jäid vaikselt kuulama, pilgud minul. Me istusime mõne hetke kõik vaikuses, kuni Kelly püsti tõusis.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Carl ja püüdis talle järgneda.
„See ei ole enam sinu asi!“ Ta ei pööranud teistele tähelepanu ja kõndis uhkel sammul meie seast minema. Samal hetkel jõudis meieni külm tuuleiil väljast, kui kohvikuuks hetkeks lahti läks. Meie pilgud pöördusid ukse juurde, mille kõrval Kelly parajasti seisis, kuni kohvikusse sisenes võõras mees.
Hoolimata oma räsitud ilmest, millele aitas kaasa tema kolme päevane habe, ei saanud ta olla vanem kui 25-aastane. Ta oli küllaltki pikka kasvu ja väga tugeva kehaehitusega. Ma oleksin tema kõrval kui kriipsu-Juku paistnud. Ta kandis kulunud siniseid teksaseid, musta t-särki ja sama värvi nahkjakki selle peal, mis kõik olid läbimärjad. Vesi tilkus neist põrandale. Ta juuksed olid pruunikad ning lühikesed ja tema silmad tumedamad kui ei kellelgi teisel. Ta oli väga nägus mees ning kindlasti mitte kohalik, ma ei olnud kindel, kas ta üldse siit riigistki pärit oli. Ta jälgis silmadega kohvikut ning meie pilgud kohtusid hetkeks.
„Ai!“ karjatasin ma ehmatusega ning surusin käe vastu rinda. Mu südamest käis justkui pussnuga läbi.
„Mis on, Isla?“ küsis Lily sama ehmunult kui kõik teised minu ümber. Ma ei suutnud vastata, kuid mu pilk oli endiselt võõral. Ma oleksin võinud vanduda, et ta tundis täpselt sama moodi nagu mina, sest ka tema võpatas. Keda ma lollitan? Ma kujutan jälle asju ette! Võõras oli nüüdseks oma pilgu minult ära pööranud ja vaatas hoopis Kellyle silma ja naeratas meelalt, isegi liiga meelalt, paljastades kergelt säravvalgeid hambaid ning pöördus seejärel müüja poole.
„Kas ma saaksin teie telefoni kasutada?“ alustas ta soravas norra keeles. Tema hääl oli külm.
„Kohalikud kõned on alati tasuta,“ vastas müüja.
„Olgu, ma maksan Teile selle kinni,“ vastas mees. Tema hääl oli väga tuttav ja jõuline ning ma kallutasin end rohkem kuuldeulatusse. Seda häält oli raske mitte ignoreerida, see kajas lihtsalt üle kohviku.
„Palun,“ ütles müüja ja ulatas mehele lauatelefoni. Ta valis kiiresti numbri ja jäi siis ootama.
„Dean Fuller siin, me peame rääkima. Muutus toimus.“
TEINE PEATÜKK
„Isla, ärka üles!“ kuulsin ma tasast naise häält enda kõrval.
„Mis kell on?“
„Täpselt nii palju, et kleite minna ostma,“ vastas Lily ning ma avasin silmad, „miks sa üldse magad?“
„Ma ei tea, ma ei...,“ ma tõusin püsti ning hakkasin oma toas ringi vaatama, „Kas mu vanemad olid all?“
„Jah, kindlasti,“ ütles Lily naeruturtsatusega ning tõusis püsti.
„Olid siis või?“
„Sa teed nalja onju?“ küsis ta nüüd, ta naeratus oli kadunud.
„Millega?“ ma ei pannud eriti tähele mida Lily rääkis.
„Isla, su vanemad said surma kui sa olid kaksteist. Mäletad? Sellepärast sa kolisidki siia onuga.“
„Jah, muidugi,“ ütlesin ma kohmakalt, „ma ei tea mis mul hetkel viga on. Ma nägin imelikku und vist.“
„Ju siis, aga ma tean mis selle vastu aitab – shoppamine!“
Ma ei olnud kunagi moega kaasas käinud. Erinevalt Lilyst meeldis mulle ajada oma rida ja riietuda kuidas meeldis. Ma arvan, et emafiguuri puudumine teismeliseeas tegi mu veidi sõltuvaks onu stiilitundest. Mulle meeldisid riided, mis tundusid mugavad, kuid samas omapärased. Veidi üle kahe aasta tagasi hakkasin ma ise riideid õmblema ja kaalusin mingil hetkel isegi õmbleja ja disaineri karjääri, kuid see oli ammu.
Täna pidi toimuma minu sõprade ühine kinoõhtu. Kooliajal saime me peaaegu igal reedel kokku, kuid tänu vaheajale on need korrad vähenenud. Ma teadsin, et täna pidi tulema umbes kümme inimest. Mina ja Lily olime korraldajad, kindlasti tuleb ka Robert, Bo – Roberti vend, Julia – minu endine bioloogiatunni pinginaaber ja hea sõbranna, Samantha – Bo tüdruk ja Viccy – tüdruk, kellest me viimase aasta jooksul kuidagi lahti ei ole saanud. Ta lihtsalt ei sobi meie hulka, kuid ta ise ei mõista seda.
Ma tõmbasin kiiruga selga oma uued helesinised teksapüksid ja halli v-kaelusega õhukese suvesärgi. Pakkisin oma rohelise dressipluusi käekotti ja võtsin lahtised kingad elutuppa kaasa.
„Onu! Me hakkame Lilyga minema.“
„Kas film mitte hiljem ei pidanud algama?“ küsis onu ning ühines meiega esikus. Ta oli viimase aastaga tükk maad vanemaks jäänud. Tema enne täiesti süsimustadesse juustesse oli nüüd lisandunud palju halli ning ka silmade alla olid tekkinud suured mustad laigud. Ometi olid tema helerohelised silmad õrnemad ja säravamad kui kellelgi teisel.
„Algabki, aga ma aitan Lilyl homseks kleiti leida.“
„Mida sa homme kannad?“ küsis ta ning naeratas Lilyle.
„Ma arvasin, et ma ei saa minna,“ ütlesin ma vaikselt.
„Kes seda ütles?“ küsis onu naerdes.
„Ma ei tea, mul oli lihtsalt selline tunne, et sa ei lubanud,“ ütlesin ma. Mis mul viga oli?
„Oota korraks,“ ütles onu, läks kellakapi juurde ning võttis sealt oma rahakoti, „võta!“
Ta ulatas mulle rulli keeratud rahanutsaku.
„Milleks see on?“
„Osta endale kleit, sa ei saanud minult ju mingit erilist lõpukinki, kuigi sa olid üks oma klassi parimaid.“
Mu suule tekkis naeratus ning ma kallistasin teda: „Aitäh!“
„Ärge siis väga hiljapeale jääge!“
„Tsau!“ ütlesime me koos Lilyga.
Me võtsime esimese bussi linna, kuid miski ei klappinud. Mu süda kripeldas ja kõik tundus kuidagi natukene vale
„Kas sul ei ole kuidagi imelik tunne?“
„Kas peaks?“
„Ma ei tea, nagu midagi oleks puudu. Nagu ma oleks midagi unustanud.“
Pool tundi hiljem sisenesime me linna ainsasse kaubamajja mis tegelikult oli üpriski suur, seega ma ei kahelnudki, et ka mina omale midagi leian. Ma ei olnud kunagi varem olnud nii vaimustunud ühest poeretkest.
Me olime Lily lemmikpoes kus ta ei suutnud otsustada millist kleiti ta lõpuks ikkagi tahab. Ta esimene valik oli õrnroosat värvi, pika lõike ja varrukateta kleit, mis paljastas päris kenasti tema dekolteed. Selle üle olin ma kade, sest Lily kõrval olid minu rinnad justkui olematud. Tema teine valik oli kesköösinine lühike ja õhuline kleit poolvarukatega. See oli minu lemmikkleit tema seljas. Viimaseks valikuks jäi musta värvi kokteilikleit. Selle alumine osa oli väga lendlev, kuid vormis suurepäraselt tema peenikest pihta. Paraku tekitas see minu arust tema heleda naha ja juustega liiga suure kontrasti.
„Millise sa siis võtad?“ hüüdsin ma riietuskabiinist.
„Ma ei tea,“ ta naeris, „otsusta sa enne!“
„Mul ei ole suurt midagi enam otsustada,“ vastasin ma pettunult. Nii see ka oli. Ma vaatasin seljas olevat punast kleiti ja ei olnud sellega sugugi rahul. Võib-olla kui mul oleks aega olnud näiteks õmbleja juurde minna ja keskkohta veidikene vähendada ning kaelust ja üleüldist kleidi pikkust ja värvi muuta, siis ma ehk kannaksin seda.
„Ma arvan, et see kleit on kena,“ ütles Lily, kui ta kardina minu kabiinilt eest tõmbas, „samas ma ei tea kas punaste juustega punane kleit just kõige paremini sobib.“ Jah, mu juuksed olid punased, pikad ja kergelt lokkis – leekivamad kui tuli nagu mu isa alati väiksena ütles. Minu välimus oli kõike muud kui traditsiooniline – erinevalt Lilyst. Lisaks sellele olid mu silmad midagi tumepruuni ja rohelise segu ning mõnikord näisid need peaaegu mustadena.
„Seega ma ei peaks seda ostma?“
„Ma arvan, et meil on veel aega siin ringi vaadata, ma ei usu, et see nüüd tõesti ainus kleit on, mille ostmist sa kaaluda võiksid.“
„Sul on õigus,“ ma panin oma teksad ja särgi uuesti selga, riputasin selle punase kleidi tagasi nagisse, lootuses, et ma ei pea seda enam kunagi uuesti selga panema, „kui ma pärast enam midagi ei leia, siis ma ostan selle.“
Samal ajal hakkas Lily oma roosa kleidi eest maksma, ma arvan, et ta tegi õige valiku ning vaatasin kurva pilguga poes kleite, tundes sügavat pettumust, et seal ei olnud mitte midagi minule.
„Kas Teie ei leidnud midagi? See punane kleit oli väga ilus,“ ütles müüja, samal ajal Lily kleiti pakkides.
„Jah, see oli ilus, aga see oli liiga suur.“ Müüa vaatas mind uuriva pilguga.
„Ma pean ütlema, et Te olete hämmastavalt peenike. Äkki ma aitan Teid?“ pakkus müüja. Ta näis kõigest paar aastat vanem kui meie Lilyga, noor ja kaunis.
„Ma olen kõik kohad siin juba läbi vaadanud, teil ei ole minu suurust.“
„Meil on kõik suurused,“ kostus tagaruumist vanema naisterahva hääl.
„Teie S suurus on mulle igatahes suur,“ muigasin ma, kui vanem müüa kärutäie riietega nähtavale tuli.
„Uus saadetis.“
Noorem naine sai Lily pakiga valmis ja tõttas käru juurde. Seal oli vähemalt kümme uut kleiti. Ta tõstis ühe kollase kleidi üles, mille peale Lily kohe pead raputas. Sama tegi ta ka viienda ja kuuenda kleidi peale. Ma vaatasin kella ja märkasin, et see oli juba peaaegu seitse.
„Me peaksime varsti minema hakkama, film hakkab kahekümne minuti pärast.“
„Ma leidsin Teile ideaalse kleidi,“ ütles noorem müüa ja tõstis üles ühe lihtsa lõikega tuhmrohelise oliivikarva siidkleidi, mille alumine äär oli kaunistatud säravate pärlitega. Sellel ei olnud varrukaid, aga paelad sai kukla tagant kinni siduda. Mul tekkisid liblikad kõhtu. See kleit näis ideaalne.
„Proovi!“
„Ta leidis vist kõige ideaalsema kleidi üldse!“ kiitles Lily kino ees viisteist minutit hiljem kui me seal Roberti, Bo, Julia ja Viccyga kohtusime. Poisid ei tundud selle teema vastu erilist huvi ning läksid pileteid ostma.
„Milline see välja näeb?“ küsis Viccy vaimustunult. See tundus rohkem pealepressimisena, vähemalt tema suust.
„Ma loodan, et see ei ole samasugune nagu minu oma,“ naeratas Julia murelikult.
„Ma ei usu, see alles tuli poodi,“ uhkeldas Lily nagu tegu oleks olnud tema kleidiga, täielikult ignoreerides Viccy küsimust, „aga ärge muretsege, küll te homme näete teda.“
Ma seisin kogu aja Lily kõrval ja naeratasin häbelikult, ma ei olnud ideaalseim inimene rääkimaks uutest kleitidest ja uusimatest trendidest.
„Olete valmis?“ küsis Robert ja võttis Lily piha ümbert kinni, ma märkasin kuidas ta nägu õide puhkes.
„Oodake meid!“ kuulsin ma eemalt tuttavat häält.
„Carl,“ ütlesin ma vaikselt.
„Tere, teie kõik,“ ütles Kelly oma tuntud teeskleva häälega. Miks tema pidi meiega tulema? Carl vaatas mulle sõbraliku naeratusega otsa. Mulle tundus nagu ta oleks tahtnud mulle midagi öelda, aga siis võttis Kelly tal käevangust kinni.
„Käisite poodides?“ küsis ta nipsakalt. Lily oli selleks ajaks aga selja keeranud ja suundus Robertiga koos kinosaali, „Mis te ostsite?“
„Ee...“ ma ei osanud talle midagi vastata, „... me käisime kleite vaatamas.“ Kelly näol oli vaid kelm muie, millest ma ei osanud midagi välja lugeda, ta läks Lily ja Roberti järel saali ning talle järgnesid ülejäänud, kuni ootesaali jäime vaid mina ja Carl. Ma jäin teda küsiva pilguga jõllitama ja mingil hetkel ma märkasin, et minu suu oli pooleldi lahti vajunud ning ma lõin oma hambad kõva plaksuga kinni.
„Sa siis tuled ka homme,“ naeratas ta ja suunas mind saali poole, ma kuulsin juba kuidas filmireklaamid saalis mängima hakkasid.
„Jah, sa pidid mulle järgi tulema, eks?“
„Pidin või?“ küsis Carl kohmakalt, kui me saali poole kõndisime.
„Kas me eile siis ei rääkinud sellest, et...?“
„Ma jõudsin alles täna hommikul koju. Ma olin Hispaanias,“ vastas ta tasaselt.
Ma lõin käega kergelt vastu laupa kui me saali astusime. Mis mul täna viga oli?
„Ma ajan täna kõike segi,“ ütlesin ma sosinal. Suurem osa külastajatest olid paarid, kes nüüd teineteise käest kinni hoidsid või tegid midagi, mida avalikus kohas ei peaks tegema. Vähemalt mitte nii paljude inimeste ees.
„Mida?“ Carl võttis istet viimases reas, Roberti kõrval ning osutas tema kõrval oleva vaba koha peale. Ma võtsin istet ja otsisin silmadega Kellyt, ta saaks asjadest kindlasti valesti aru. Ma olin kindel, et pärast kino kuuleksin ma sellist draamat, mida meie linn pole alates 2004. aastast näinud, kui Kelly siia elama tuli.
„Kõigepealt ma oletasin, et mu vanemad on elus ja nüüd ma kujutasin ette, et me saime eile kokku ja sa kutsusid mu peole.“
„Aga me võimegi ju koos minna,“ naeratas ta, samal ajal kui film peale hakkas ning tuled kustusid.
„Ma arvasin, et sa lähed Kellyga.“
„Ma ei lähe Kellyga,“ muigas Carl, samal ajal kui naine meie ees hetkeks ümber pööras ja kurja pilgu meie poole suunas, „või tahad sa kellegi teisega minna?“
„Ei,“ vastasin ma kiiresti, muie näol.
„Väga hea!“
„Kas te jääte juba ükskord vait!“ käratas nüüd naine meie ees. Carl saatis mulle magusa naeratuse ja ma noogutasin. Ma ei suutnud täna esimest korda filmile keskenduda, kuigi see pidi olema üks klassikuid, mida ma juba ammu näha olen tahtnud. Kogu aja käisid mu peast läbi erinevad stseenid tulevasest peost ja esimest korda olin ma tõeliselt elevil selle pärast.
Kuid ma ei saanud ikkagi aru miks ma kohtumist Carliga ette kujutasin? See tundis ju nii reaalne nagu ka see fakt, et ma esimese asjana Lilylt oma vanemate kohta pärisin. Ma peaksin rohkem magama hakkama.
